Aeg on praegu eriline. Meie meeltesse tungivad häirivad uudised, mis võtavad mõtte- ja tahtejõudu, isegi kui ei tahaks. Kui selle kõige keskel pole sa ka oma töö ja eluga rahul ning sul puudub selgus selles osas, miks sa praegust tööd teed ja kuhu see sind viib, on tee läbipõlemisele avatud. Läbipõlemine pole tingitud pelgast ülesannete ülekoormusest, selle üks komponent on ka visiooni ebaselgus. Mitte pelgalt organisatsiooni visiooni ebaselgus, vaid eelkõige iseenda elu visiooni ebaselgus. Miks sa oma praegust tööd teed? Kuhu sa pürgid? Mis sinu jaoks oluline on?
Kui tead, miks sa teed ja kuhu see sind viib ning mis sulle oluline on, siis on võimalik tegutseda eesmärgipäraselt ka siis, kui ümbritsev maailm väljakutseid esitab. Ka minu laual on neljandat päeva algatus, millest ma veel möödunud reedel midagi ei teadnud. Algatus just selle ümbritseva olukorraga seotult, millesse olen südame ja kõigi jäsemetega sisse mässitud, sest tahan aidata. Selle postituse tahtsin kirjutada tegelikult juba esmaspäeval. Siis teisipäeval. Kirjutamise hetkel on kolmapäev ja tunnen, et nüüd on võimalik võtta see paus, et veidi siin Pierre’i kohvikus – minu lemmikkontoris – panustada ka oma ettevõtte tegemistesse. Need kolm päeva on olnud täis ohtrat tegutsemist, suhtlemist ja suhete juhtimist, infokildude kokkuotsimist, mille pealt hommikul suure pildi kokku sain panna. Sestap ka see ajutine südamerahu. See ettevõtmine on tihedalt seotud minu nägemusega sellest, mida maailmale anda tahan ja kuidas end ümbritsevaid inimesi toetada, et suhted ja protsessid oleksid selged ning juhitud.
Järgmisel nädalavahetusel on plaanis järjekordne retriit neljale soovijale, kus keset seda turbulentset maailma on võimalik end kõigest muust eraldada ja süveneda ainult iseendasse. See võib tunduda isekas, kuid aastatepikku olen aru saanud, et iseendale pühendumata, ei ole meid südamega olemas ka teiste jaoks. Sest me ei tea, miks ja kuidas me oleme. Hoolimata sellest pöörasest tempost, mis siin viimastel päevadel on olnud, olen käinud oma hommikustel metsajalutuskäikudel, sest see on minu jaoks oluline osa enda vaimsest tasakaalust. Eile nägin ja kuulsin kuldnokki, täna rõõmustasid mind juba enne metsa jõudmist põldlõokesed. Päike ja lõokeste laul tõid rahu ja tasakaalu – suvi on vääramatult meie poole teel. Ma käin metsas, sest ma tean, mis juhtub, kui ma ei käi. Olen proovinud.
Mida teadlikum sa oled sellest, miks ja kuidas sa toimid, seda kindlam on sul seista silmitsi misiganes väljakutsetega, sest sa tead, millisel viisil sa neist läbi tuled ja end jälle tasakaalu viid. Sa tead, mida tasakaal sinu jaoks tähendab. Sind hoiab teel sinu enda isiklik Põhjanael. Su kompass on paigas ning väikesed kõrvalekalded annavad lihtsalt särtsu ning uut hingamist, mitte ei löö kogu teekonda uppi. Alati ei saagi otse minna. Kes maastikul orienteerunud, teab seda hästi. Aga kui sa tead, kuhu su kompassinõel näitab, siis pole vahet, mis ümberringi toimub, sina leiad ikka enda jaoks õige raja.
Võibolla on see kõik veidi liiga metafoorne ja hirmsasti tahaks, et keegi annaks konkreetse juhise kätte, et ise ei peaks mõtlema. Seda aga retriidil ei juhtu. See pole koolitus ega koolitund, kus faktipõhist infot jagatakse. Inimene on põnev ja inimese tundma õppimist tasub alustada iseendast. Mõistes iseennast on lihtsam mõista ka teisi ja ümbritsevat maailma. Sestap saad retriidil, sellel iseendasse süvenemise peatusel, juhiseid, kuidas endasse vaadata. See eeldab aga valmisolekut ja julgust.
Mõtled võibolla, et, noh, mis julgust seal ikka vaja on, ma ju tean, kes ma olen ja kuidas ma toimin. Aga kas päriselt tead? Mina küll ei tea. Pimedaid alasid jagub igaühesse. Kellel on need alad suuremad, kellel juba tänu sellele julgusele väiksemad. Kui avatult sa tagasisidet teiste kõnes kuuled? Mida selle tagasisidega teed? Kuivõrd mõistad, millises ulatuses sinu reaktsioon on sinu vastutus? Või kuivõrd arvad, et sinuga toimuva eest vastutavad välised tingimused või teised inimesed? Kuivõrd mõistad, et kõik sinus on sinu enda juhtida ning peituda fraasi taha “selline ma olen” lihtsalt pole põhjust? Kui sa tahad muutuda, siis sa ka saad. Minus on mõnikord see rahutus, et sooviks seda õndsat teadmatust, mis oli enne, kus oli hea kasvõi natukenegi süüdistada väliseid tingimusi, lihtsalt viriseda. Ma vahepeal virisen selle peale, et ma ei saa viriseda, sest ma tean, et kogu tõlgendamise ja reageerimise vastutus on mu enda käes, et olukordade muutmise otsad on minu käes ja ma ei pea seda teistelt ootama. Kui sinus on olemas see arusaam, et ohjad on sinu käes, ja vajad lihtsalt aega, kohta ja tööriistu, et need otsad selgeks saada ja enda jaoks kokku sõlmida, siis retriit ongi sinu jaoks. See on koht, kus teised aitavad sul enda pimedaid nurki märgata ja selleks ongi julgust vaja, et nende pimedate kohtadega tõtt vaadata ja otsuseid teha.
Ehk, kui tahad aru saada, kuhu ja miks sa liigud ning julged vaadata endasse, mõistmaks, mis sind sel teel sinu sees olevast toetab või takistab ning luua endale tingimusi teadlikuks edasiliikumiseks ja kasvamiseks, siis pane end kirja. Vaata kodukalt tagasisidet varasematelt retriidilistelt – kui end päriselt endale avad, saad palju rohkemat kui vaid tööga seotud. See on hea võimalus ka sõpradel või kaaslastel üksteist tundma õppida, anda üksteise toetamiseks võimalus ning vestlusteks uued suunad ja tähendused, nagu üks retriidil osalenud paar mulle tagasisideks kirjutas.
Kirjuta huvist retriit@headflow.ee või tee Headflow kodulehelt ost. Kui tuled koos sõbraga, saate osavõtutasult 10% soodustust!
