Minu kirjutamistes ja, mis seal salata, ka enesele ja ettevõttele suunatud tegemistes oli väike paus. See paus algas Ukraina sõjaga. Tundsin, et tahan panustada ja aidata. Olles nädala jagu päevi televiisorist nähtavate jubeduste peale nutnud, praegugi tükivad kirjutades pisarad silma sellele mõeldes, otsustasin, et ma tahan ka midagi ära teha. Ma ei teadnud veel kuidas. Panin end Pagulasabi lehel kirja. Pakkudes, et võin aidata oma tänaste oskustega. Samas on minu vene keel jäänud liiga kauaks tukkuma ning pea võimatu oleks siiasaabunutele pakkuda täielikku tööalase eneseleidmise väärtust, mida muidu annan edasi eesti või inglise keeles. Aga Pagulasabi jaoks midagi teha, toimetada, kirjutada saan ju ikka aidata. Vastust ma toona ei saanud, sest abipakkujate tulv oli neil seal määramatu. Kuid uks tundmatusse oli selle soovi avaldamisega avatud. 

Teekonna algus

Sellest avatud uksest astus märtsi teisel nädalal sisse üks tore ja hakkaja naisterahvas, kes kutsus appi natuke suhteid korraldama ühe värske vabatahtlike kogumisannetuse juurde, mis oli veidi meedia ja kohalike suhete tasandil tuliseks läinud. Kõlas nagu väljakutse, millega olin valmis tegelema. 13. märtsi õhtuks, kui minu jaoks see teekond algas, olin otsustanud, et aitan paar nädalat sellele kõigele kaasa, et protsessid saaksid tehtud ja toimetatud. 

Nii nagu osutusid paar tundi nädalas otsuseks, millest ma kinni ei pidanud, osutus selleks ka otsus paari nädala osas. Pärast paari päeva jooksul tehtud mitukümmet telefonikõnet ja üht kohtumist Tartu linnavalitsuses, sain ma lõpuks aru, milline ala katmist vajab, millega põgenikega seoses Tartus tegeleda tuleb. Hetk, kui ma enda peas varem ringi hõljunud mõtted skeemina paberile joonistasin, oli märk sellest, et pilt jookseb lõpuks kokku. Jagasin seda tol hetkel enda ümber olnutega. Kirjutasin veidi ning tegelikult esitasin juba kolmandal päeval linnavalitsusele visiooni, kuidas korraldada ainelise abi andmist põgenikele Tartu linnas. 

“See visioon on hea. Kas sa oled valmis seda ka ellu viima?” Uh. Sisemine vastuolu. Öeldes millelegi “jah”, ütleme alati millelegi “ei”. Selline jah-ei vastuolu minus tekkiski. Kui ma ütlen “jah”, siis ma saan teha täpselt seda, mida tahtsin – aidata põgenikke oma oskuste ulatuses. Toetada vabatahtlikke sellega, et loon nende ümber süsteemi, milles neil on hea ja vaba tegutseda – tulla, olla, teha ja minna. Ja samal ajal on see ju ka meeletu arengukiirendi sellise protsessi ülesehitamisest ja käigushoidmisest. Kus siis vastuolu? Kui ma ütlen “jah”, siis ütlen ma “ei” sellele, et mu doktoritöö kiirelt valmiks ja et mu ettevõte edasi areneks. Olgu. Lepingud on ajaliselt piiratud. Kui ma ise end piirata ei suuda, nagu senine otsustamiskogemus näitas, siis see ikka aitab. Kuid ma ei saa seda teha ilma väikese töötasuta, sest, eks ettevõtjad teavad, kui üksikettevõtjana ettevõttesse aega panustada ei ole, siis ei tule sealt ka sissetulekut. 

 

Muu elu vajus ümberringi uttu

Reaalsuses oli see muutus tegelikult veel mitmekesisem ja õpetlikum. Sel ajal, kui minu prefrontaalne korteks oli hõivatud meeskonna ehitamise ja samal ajal süsteemi käigushoidmise kõikvõimalike detailidega olukorras, kus me tegelikult ei teadnud, kauaks me seda süsteemi ehitame, vajus muu elu minu sees ja ümber justkui uttu. Ühendus ja tasakaal iseenda sees, aeg endale, sõbrad, abielu, lapsed, doktoritöö, ettevõte. Ma jõudsin vaadelda, kuid mitte ise panustada. Ja küsimus ei olnud mõnel juhul üldse ka mitte ajas, vaid korraldamise või läbimõtlemise jõus, mul ei jagunud jõudu väljaspoole selle protsessi juhtimist. 

 

Mitu lõppu ja algus

Minu jaoks on neid lõppe sellele protsessile olnud mitu ning üks on veel ees. Esimene lõpp oli 30. juuni tänuüritus, mille järel lõppes leping linnavalitsusega ja lõpetasime keskse 45-liikmelise meeskonnatöö. Teine suurem lõpp oli nüüd augusti viimasel nädalal, kui ka suvel jätkanud väiksem tiim Ekraani keskuse lõplikult sulges ja sain aidata asju pakkida ning transportida. Kolmas lõpp on see, kui oleme magistrantide abiga selle kogemuse läbi nende tehtud intervjuude kokku võtnud ning Tartu linna jaoks vabatahtlike kaasamise mudelisse kokku kirjutanud. Sest juba algusest peale oli minu kindel siht see, et mida iganes me teeme ja kui iganes kaua see kestab, see pole mahavisatud aeg ja kogemus ning me pingutame lõpuni nagu see kõik peaks kestma aastaid. 

Suve jooksul lubasin esmalt sellel kõigel enda sees settida. Proovisin küll ka kohe esimesel nädalal analüüsida, kuid see oli selgelt liiga vara ja ma lubasin endal edasi olla ja kogeda. Lõin ise ühe retriidi, mille käigus läbisin taaskord koos osalejatega oma väärtuste ja uskumuste kompamise teekonna. Käisin NLP suvekoolis sihte seadmas ning Transformatiivse Püha Tantratantsu retriidil, mis minusse sõna otseses mõttes palju naiselikku väge süstis – retriidi viimase tantsu ajal sutsas herilane kogu selle kogutud väe minusse.  Täna olen oma elu päris tükkideks lahti võtmas ning tänu sellele kogemusele teistmoodi oma elus kokku panemas. Ja palju julgemalt. See on justkui uus algus. 

Olen nüüd selle kogemuse endasse laadinud ja läbi analüüsinud ning valmis teiegagi jupikaupa jagama. Lootuses, et sellest miski teidki kõnetab ja oma elus asjade mõtestamiseks tähendusi loob või muutusteks jõudu annab.

Tags:

No responses yet

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.