Kolmandasse postitusse saavad mõtted sellest, mis juhtub siis kui võtta endale kohustus, mis ei hõiva küll kõiki tunde sinu ööpäevas, kuid võtab üle enamiku sinu ajust. Ekraani keskuse eestvedamise kogemus just seda minu ajuga tegi. Minu eesajukoor oli hõivatud sellega, kuidas luua süsteeme ja protsesse vabatahtlike toetamiseks, kuidas arendada suurte asjade andmebaasi, kuidas luua paremat keskkonda ja vabatahtlikele meelelahutust, kuidas varustada keskust esmatarbekaupadega, mida kulus nagu valaks vett maha, kuidas teha koostööd teiste organisatsioonidega jne jne. Seni, kuni pole inimesi, kes teeksid, ja pole protsesse, mis aitaksid kõike lihtsamaks muuta, oled paratamatult kõiges ise käppapidi sees. Ja ka siis on ikka neid, kes arvavad, et teed liiga vähe, sest keskusesse külastajaid vastu võtma ja asju sorteerima jõudsin vaid paaril korral. Pühapäevastel koristuspäevadel käisin küll – vetsupottide küürimine on päris teraapiline tegevus. Aga igatahes nii see muu elu uttu vajuski. Aega justkui oli, ent enese organiseerimisvõimekus oli nullis. 

Kui ütled millelegi “jah” tuleb millelegi öelda “ei”, aga ei-sid ei tohi liiga palju saada

Tantsisin tol alustamise hetkel ca 9-10h nädalas. Kuidagi oli nii kujunenud. Eks ma armastan tantsida ka, see on üks minu tasakaalustumise viisidest. Jätsin armastatud bachata-trennid 1,5 kuuks ära, et logistika veidi lihtsam oleks ja õhtuti natuke rohkem vaba aega. See lõi otsustamise hetkel juba sellise kergenduse nagu oleks seljakott seljast võetud. 6h jätsin alles, sest kui on grupp ja esinemised tulemas, siis teisi alt vedada ei saa. Mul on hea meel, et mul ei õnnestunud kohusetunde tõttu kõiki tantsutrenne ära kustutada, ei kujuta ette, mis siis mul keha-meele tasakaalust saanud oleks. Mediteerisin end sel ajal ka igaõhtuselt magama, sest tahtsin meditatsiooniäpi runstreak’iga jõuda 1000ni. See eesmärk sai paari kuu eest täidetud. Ehk et on hea, kui on elus mõned n.ö kohustuslikud tasakaalustavad tegevused, mida ei saa ära jätta, isegi kui tahaks. 

Sügisel olime kolmekesi käima tõmmanud arutelud ja koolide külastused Ülenurme Gümnaasiumisse vanematekogu loomiseks. Kevadel olid esimesed kohtumised suurema seltskonnaga. Aitasin neid ette valmistada ja läbi viia, kuid mingil hetkel otsustasin ka selle seljakoti paariks kuuks õlult tõsta. Aitäh Merilile ja Kairile ja värskena ühinenud Margele, kes edasi kandsid. Siinne õppetund on see, millega sügisel ka alustasime – sellise asja jaoks on vaja vähemalt kolme hullu. Just sellepärast ongi vaja kolme hullu, et kui üks ära väsib või peatust vajab, siis teised pusivad edasi. Ja selles ühes, kes end eemale tõmbab, ei kriibi selle aja jooksul ka hirm, et appi, mis küll sellest kõigest saab. 

Rutiinid, mis püsivad ja mis kaovad

Igahommikusest võimlemisest ja metsaskäigust sai juhuslik rutiin. Mõnel nädalal ei jõudnudki metsa, mõnikord vaid korra. Võimlesin siis, kui juhtus meeles olema ja tunne tulema. Iga päev ei lugenud enam kuni hetkeni kui juhirolliga tegelema hakkasin ning juhtimise teemal coachilt raamatusoovituse sain. Tunne võimelda tuli aga seepärast, et ma olen aastaid nii teinud. Ja hea tõdemus on see, et kui rutiinid on saanud aastatega paika, siis nad tegelikult ka sellise kogemuse najal kuhugi päriselt ei kao. Lugemine seevastu ei olnud veel nii pikaajaline ja paikasaanud rutiin ning juhtus ka varem päeva jooksul pigem juhuslikult, sestap oli kerge see üle parda kukutada. Metsaskäikude väärtus sai sellel ajal eriti selgeks – kui harva jõuad, on mõju rohkem näha. Täna jätan metsaskäike vahele harva. 

Ma ei teinud endale ja perele enam süüa, kogu koormuse sai enda peale abikaasa. Armastan tegelikult nii toidu valmistamist kui nautimist ning panustan, et maitsed ja tekstuurid oleksid mõnusad. Minu Wildfit-living vajus aga uttu. Stressi tõttu langev kaal tõi pildile tagasi nii nisu- ja piimatooted kui suhkru. Mulle meeldib tundega teha ja pühenduda ning kui ma 100% pühenduda ei saa, siis ma ei taha üldse teha. Isegi siis, kui see oleks väga vajalik. Ilmselt on kasulik sellistel perioodidel luua mingi rutiin, kus ma kasvõi vaid korra nädalas võtan selle aja ja pühendun, et kõik päriselt ära ei kaoks. 

Pere toetus on sel hetkel oluline

Laste toetamine muutus eklektiliseks. Tundsin, et ma ei pühendu piisavalt, kuigi nad vajavad mind. Asendasin ennast ja enda aega siin-seal rahaga – ostsin pitsasid ja maiustusi, tellisin süüa Woltist. Lapsed olid muidugi rõõmsad. Ostsin populaarsust. See enda rahaga asendamine oli üks valusamaid tõdemusi seda protsessi tagantjärele analüüsides. Palusin abikaasal võtta suhtehoidmises juhtiva rolli ning jäin ise vaatlevasse positsiooni, jaksamata ise algatada ja vedada. Tundsin ise samal ajal püsivalt süüd, et ma ei tee, sest tean ju, et kui teen, siis kõik toimib. Sama lugu oli perega seotud tegevuste eestvedamisega. See kogemus tõi hästi tugevalt pilti tunde, et kui palju tuleb perel n.ö loobuda ja toetada sellisel hetkel, kui palju tuge mina sel hetkel tegelikult vajasin. Läksin seda tuge lõpuks otsima ikkagi väljastpoolt, sest perele ei saa ka kogu raskust kindlasti panna. Ilmselt oleks siin abiks olnud pikad ja põhjalikud läbirääkimised kodustega, et mis nüüd juhtuma võib hakata ja kuidas me üksteise jaoks siiski olemas saaksime olla.  

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?

Rahast tavaliselt numbrites ei räägita, aga ma räägin ikka. Küsisin linnavalitsuselt lepingus 900 eurot. Olime siiani minu väikese sissetulekuga hakkama saanud ning arvasin, et kui küsin 200€ lisaks, mille saan ettevõttesse maksurahaks kanda, siis sellest piisab. Et kui ma ei küsi rohkem, siis püsib mul motivatsioon ettevõttesse panustada. See lisaraha ettevõttesse aga ühelgi kuul ei jõudnudki – ostsin selle eest valmistoitu ja ülejäänu kulus kevadel põhjalikult haigestunud merisea põetamisele. Ettevõttest kadusid ära kõik minu rollid, mis ettevõtet arendada ja hoida aitavad. Kohale jäi vaid spetsialist minus, kes tegi ära selle vähese töö, mis veel laual alles oli. Sissetulekud kukkusid praktiliselt nulli, sest püsivaid pikki lepinguid oli vähe ning sissetulekud neist tagasihoidlikud. Ettevõtjana on mul veel kõvasti areneda, et selliseid olukordi endale rohkem mitte tekitada. Covidiga sain esimesed vitsad, nüüd siis teised. Õnneks on mul tore ettevõtlusmentor Triin kõrval, kes erinevatel viisidel mind paremates suundades nügib. Ja raha küsimise osas on ka õppida, et tagasihoidlikkus pole voorus ega aita lõpuks kedagi.  

Mõistvad sõbrad on suur väärtus

Sõbrasuhetes oli ka korraks nagu vaakum. Poetasin siia-sinna, et mul on aega, kuid ma ei suuda seda organiseerida. Õnn on, et mul on toredaid sõpru, kes mind juukseidpidi välja vedasid. Kui selle vaakumi järel end lõpuks sõbrannaga kohvikusse lubasin, ohh, kus see oli võimas kogemus. See tunne, mis tuleb, kui saad jagada oma lugu kellegagi, kes sind tingimusteta kuulab, mõistab ja aktsepteerib, küsib küsimusi, mis sul kasvada aitavad. Ja siis sünnipäev, kus sõbrad tulid taimede ja abistavate kätega ning ma sain suure lillepeenra, millest olin unistanud. Ühe pühapäevaga! Maailma ägedaim sünnipäev, kus naised näppupidi mullas ja mehed köögis ja grilli ääres! Peenar õitseb siiani. 

Teeks seda veelkord

Mõnes mõttes võiks ju öelda, et ei kunagi enam, sest, vaata, mis juhtub?! Ent ma ei ütle nii. See kogemus kogu selle võlus ja valus oli seda väärt. Nii juhtimise õppetunnina kui tegelikult ehk isegi rohkem elu õppetundidena. Nendega siin maiustan siiamaani. Kiirväljaõpe, et mõista, millises seisus inimene sel hetkel on, millises seisus mina olen ja kuidas ma ennast teadlikult või kogemata aitan või saboteerin ning kuidas edaspidi neid ämbreid, rehasid ja labidaid (lühidalt: aiatööriistu) vältida. Raamatust seda sellisel moel kätte ei saa kuigi 3,5 kuuga võiks ju päris mitu teost läbi lugeda. 

Kõige magusamad ja suuremad maasikad olid juulikuisel metsaskäigul peidus eriti tihedas kõrvenõgesepõõsas, ent ma noppisin nad sealt ikka ära, sest nõgesevalu läheb üle, kuid mälestus suvistest maasikatest jääb püsima. 

Julget ja märkamist täis kogemist ning kui märkamisel ja mõtestamisel abi vaja, siis teate küll, kust mind leida 🙂 

Foto: Kupland, Lõuna-Eesti Inspiratsioonikonverentsil 2022

Varasemad postitused samal teemal:

Tagasitulek enda ja ettevõtte juurde

Eestvedamise õppetunnid – suhtlemisväljakutsetest ja juhiks kasvamisest

Tags:

Comments are closed