Kui midagi läheb valesti või vussi, ebaõnnestub või kukub läbi, siis mis tunde see sinu kehas tekitab? On see raskustunne kõhus või pitsitab rinnus või hakkab põlv värisema eelseisva ootuses? Mis toimub sinu tunnetega ja kuidas käitud? Kurvastad, et miks just sinuga see praegu pidi juhtuma? Hakkad kaeblema ja vabandusi otsima, mis seda tulemust selgitaksid? Lubad endale, et seda sa enam kunagi ei proovi? Või ajad selja sirgu, silmad vidukile ja mõtled, kuidas saaksid veel rohkem pingutada, õppida, harjutada?
Erinevates eluolukordades võid sa siin käituda erinevalt. Näiteks olla ettevõtluses parim vigadest õppija maamunal ja ärgitada tiimi aina uuesti ja uuesti proovima, kuid abikaasa sünnipäeva või pulma-aastapäeva unustades piitsutada ennast selle eest kolm päeva. Teen siinkohal väikese sissevaate sellesse, kuidas aru saada oma toimimisviisist ning mida teha selleks, et ebaõnnestumised sind rajalt maha ei tõmbaks. sTARTUp Day’l 2021 sai sel teemal ka pisut räägitud, siin on väike sissevaade.
Kui pole eluohtlik, siis kui hull see ikka olla saab?
Lihtsaim viis enda toimimismuster teada saada, on jälgida ennast erinevates olukordades ja keskkondades – millal sa tõstad käe ja pakud ennast välja mingit olukorda lahendama või vabatahtlikuna üles astuma? Isegi kui see ei hõlma teisi inimesi. See näitab, kas sul on immuunse inimese kaks põhilist tunnust olemas – sa oled uudishimulik ja sul pole hirmu selle ees, mis saama hakkab. Kui pole eluohtlik, siis kui hull see ikka olla saab, eks? Pärast sTARTUpDay töötuba oli õhtul pidu, mille käigus mustkunstnik Fred-Erik Johanson kutsus endale abiliseks üht daami. Jätsin küll korraks võimaluse teistele, et noh, nad ikkagi rohkem sel peol “omad”, kuid siis lõin käe taeva poole, sest no tegelikult uudishimu ju tappis, et mida ta mind tegema paneb ja kuidas mind ära lollitab, sest see ju nende eesmärk on. Muidugi lõi mu süda kiiremini ja põlved ka pisut värisesid. No las värisevad siis! Läheb üle. Väga tore etteaste oli ja nalja sai ka mõnusalt. Aga ma ei räägi, siis saad ka vabamalt tema etteastet nautida ja ennast proovile panna.
Märka enda sees toimuvat
Järgmisena saad jälgida end pärast mingit vussiminekut või ebaõnnestumist just neis aspektides, mida esimeses lõigus nimetasin:
- Mis tunne valdab su keha füüsiliselt?
- Millisesse tundesse see kehaline aisting sind viib?
- Kuidas sa endaga räägid? Kas see ergutuskõne su peas on päris või varjab see hirmu? Kas julged sellele hirmule silma vaadata?
- Kuidas sa selle kõige ajel reageerid ja tegutsed?
See, mida sa koged, on info. Ja täpselt nii seda võtta tulebki. Sa saad andmed selle kohta, mida su keha teeb, milline tunne sind valdab ja kuidas sa reageerid. Sinu ülesanne on need andmed nüüd enda jaoks ära tõlkida, sest, tead mis, emotsioonid on lihtsalt emotsioonid ja mõtted on lihtsalt mõtted.
Sa võid lasta lindudel üle oma pea lennata, kuid sa ei pea lubama neil enda pähe pesa teha.
Sa ei julge kohvikus selle ilusa tüdruku laua juurde astuda ja öelda, et ta sind kuidagi ära on lummanud? Aga ülemusele, et sa vist ei saanud selle viimase projektiga hakkama? Tead sa, mida sel hetkel tegelikult pelgad? Võib-olla seda, et õpetaja paneb kahe. Võib-olla ütleb veel midagi “toetavat” lisaks ka, nt et “Sul oli klassi kõige halvem tulemus!” või nagu mu kaasa 7. klassi hinnetelehel seisis “Häbi, U., häbi!”
Teate, ühel ilusal kevadisel hommikul istusin oma lemmikkohvikus Pierre’is Tartus. Olin tellinud ühe mõnusa tee ja trühvli ning alustasin hommikut päevikusse kirjutamisega, nagu ikka. Kui siis ühel hetkel astus minu laua juurde noormees, tal oli käes taldrik trühvliga, mida ta mulle tutvustas, Lübeck, mida ta ei olevat ise maitsnud, kuid loodab, et mulle meeldib, ja siis ulatas ta selle mulle. Punastasin ja tänasin ja nii ta oma lauda tagasi läks. Minu päev oli pärast seda 10x rõõmsam. Kohvikust lahkudes soovis ta ka kõigile teistele ilusat hommikut. Kui lahe, mõtlesin ma, mul on arenguruumi. Saan endalt küsida, mida mina pelgan sel hetkel, et ma ise teistele sellist hommikupäikest teinekord kohvikus ei paku?
Ebaõnnestumine on info
12 aastat on sind treenitud negatiivset tulemust kartma, vältima ja ignoreerima, selle asemel, et õpetada seda infona võtma. Hinne koolis oli info sellest, mida sa juba oskad ja mida sa veel pead harjutama. Nii selgitame hindeid täna kodus oma lastele, püüdes võitluses selle igipõlise hirmukoletisega peale jääda. Eks varsti ole näha, kes peale jääb, aga vähemalt on mul tööriistad, et oma lapsed selle küüsist siis tasahilju välja aidata ja nad ei pea järgmised 20 aastat pärast gümnaasiumi ehk edasi võitlema. See ongi seesama koletis, kes neid tundeid kehas ja hinges tekitab, aga see on kõigest meie peas loodud koletis. Ei muud. Mis on kõige hirmsam, mis saab juhtuda, kui daamile trühvli viid?
Kui sa sellest koletisest oma peas vabaned, siis tunned end igasuguste ebaõnnestumiste järel mõnusalt,
- leiad oma saavutustest edu ja mitte läbikukkumise märke,
- ei võrdle end teistega, vaid keskendud enda oskustele ja talendile,
- tunnistad ja tunnustad, et see on praegu see, mida oskad, ja samas usud, et suudad oma oskusi arendada
- austad oma piire ja ei nõua endalt ebanormaalselt palju
- võtad julgelt vastu väljakutseid ja lähed olukordadesse, kus läbikukkumine on reaalne võimalus
- pürgid, võiks isegi öelda, et trügid oma eesmärkide poole mis iganes su teele satub.
Ebaõnnestudes õpid end tundma
Trikk on selles, et kui sa ei ebaõnnestu, siis sa ei saa oma piire teada ehk et eesmärgid tuleb seada kõrgemale sellest, mida sa usud end võimeline olevat saavutama. Kui saavutad oma eesmärke täna kerge vaevaga, siis küsi endalt, kas sead ehk liig madalaid eesmärke? Liiga turvalisi? Ega see immuunsus ei tähenda seda, et igasuguse ettevaatuse aknast välja viskad ja rahapuuduses ettevõtet näiteks kasiino abil ravima hakkad. Ei. See tähendab, et sa annad selles hetkes endast parima, selleks, et õppida. Ja teed seda järgmisel hetkel samamoodi. Ja siis järgmisel.
Järgmisel nädalal annan ühe praktilise harjutuse, kuidas enda ebaõnnestumiste immuunsust samm-sammult aina kasvatada. Seniks aga küsi endalt: “Mida ma sellest praegu õppisin?”
