Möödunud nädalal kirjutasin ebaõnnestumiste immuunsusest märkamise ja õppimise võtmes. Täna vaatan seda veidi lähemalt ja räägin ümberraamistamisest kui ühest parimast tööriistast immuunsuse parandamisel. On sul tulnud ette olukordi, kus pärast valusat lahkuminekut, sõidueksamil läbikukkumist, eitavat vastust tööintervjuul, luuletuse rea unustamist jne vaatad asja veidi teise nurga alt ja saad aru, et see oli parim asi su elus, mis üldse juhtuda sai? See ongi ümberraamistamine.
Karantiin tegi ka minu ettevõttega 1:0, sest olin rõõmsalt kõik munad ühte korvi pannud ning kui see korv kontaktkoolituste kadumise järel koos sisuga haihtus, oli hing mõneks ajaks kinni küll. Sain üsna kiiresti aru, kuidas seda kõike mulle tegelikult väga vaja oli. Ettevõte oli esimese karantiini alguses verinoor, aga ma olin juba jõudnud liiga mugavaks minna ning tegelikult seda sugugi mõttega ei juhtinud ega planeerinud. Asjad lihtsalt juhtusid. Ja juhtusid hästi. Sain ju isegi endale palka maksta. Karantiin saatis mind aga tagasi joonestuslaua taha, mõtlema, mida ma päriselt tahan maailmale anda ja kuidas. Mida ma õppisin sellest munade ühte korvi panemisest või sellest, et ettevõtet tasub juhtida, mitte lasta asjadel lihtsalt juhtuda? 😉 See on olnud vägev teekond, mis jätkub siiani. Nüüd on kontroll minu käes ja see on üks ütlemata hea tunne. Aitäh, et olete sel teel minuga.
Harjuta endale ümberraamistamise oskus külge
Ümberraamistamine ja perspektiivivahetus on üks oskus, mis tasub endale külge harjutada nii, et see hakkab toimuma automaatselt. Ja kõige lihtsam küsimus, millega see oskus endale külge harjutada on Mida ma sellest õppisid? Küsime seda lastelt iga kord kui meie vaatevälja või kuuldeulatusse jõuab miskit, mis neil päris ootuspäraselt välja ei kukkunud. Just õppimisel ja uudishimul tasub fookust esmajoones hoida. Kui küsid endalt õppetundide kohta, siis tood tähelepanu juba n.ö õigesse kohta. Kui ma sTARTUpDay’l küsisin töötoa osalistelt, et kas kellelgi küsisid vanemad või õpetajad kehva tulemuse korral esimese asjana, mida sa õppisid, vangutasid kõik eituses pead. See ei tähenda, et sina seda täna endalt, oma lastelt, lähedastelt, sõpradelt ja kolleegidelt küsida ei võiks, et nende fookus juba õigesse kohta suunata.
Sõnasta sobiv küsimus, mis just sind kõnetab
Mida on mul sellest olukorrast õppida? Millise kasuliku õppetunni ma sain? Mida tasub edaspidi teha rohkem või vähem? Mida tasub edaspidi teha ja mida mitte? Mille tegemisega oleks kasulik alustada? MIllise teadmise/kogemuse võrra olen nüüd rikkam?
Alusta info kogumisest ebaõnnestumiste kohta
Niikaua kui asjad on ainult meie peas või tunnetes ning me pole neid sealt kunagi välja tõstnud ja kõrvalt vaadanud, ei ole see tee liiga lihtne. Minu seisukoht igasuguste asjade muutmisel, olgu selleks siis ettevõttesisesed protsessid või sinu isiklikud toimimis- ja mõtlemisviisid, on, et alustada tuleb info kogumisest. Mäletad, ebaõnnestumised on ka lihtsalt info. Andmed. Nii et vaata korra nädalas või korra kuus möödunule tagasi ja tuvasta need hetked, mida ebaõnnestumisteks nimetad. Unustasid emale sünnipäeval helistada? Laps ununes lasteaeda? Said eksamil D või F-i? Ei saanud seda tehingut, mida väga lootsid? Ei võitnud riigihankel? Koolitusele ei tulnud piisavalt osalejaid, et see saaks toimuda?
Järgmine ülesanne on need täitsa analüütiliselt lihtsalt kategoriseerida:
- Nässuminekud – asjad, mis tavaliselt õnnestuvad, kuid seekord lihtsalt juhtus. Nagu meil peaaegu ununes üks laps lasteaeda, kui teisel lapsel parasjagu Toomemäel rühmapiknik algas ja me rõõmsalt hakitud porganditega sinna suundusime. Selliste asjadega pole muud teha, kui vajadusel vabandada asjaosaliste ees ning edasi liikuda.
- Nõrkused – need on su vanad sõbrad ehk sa tead, et nad on, võibolla oled isegi proovinud nendega juba tööd teha. Minu üks nõrkusi on mu hääleaparaat. Mul on enamasti valikus, et kas ma räägin liiga vaikselt ja saali tagumine ots mind ei kuule, või siis kaotan hääle, sest ma kasutan häälepaelu ja kõlakodasid valesti. Ma tean, mida ma valesti teen. Olen isegi paar korda hääleõpetaja juures käinud, aga see protsess jäi pooleli. Siin on nüüd valikukoht, et kas sa väldid neid olukordi, kus see nõrkus väljendub, või siis tõstad selle järgmisse kategooriasse ja võtad tõsiselt ette. Tõstan kohe, kui olen valmis selle prioriteediks sättima, senikaua kannatan :D.
- Arenguvõimalused – siin on sellised ebaõnnestumised, mille puhul sa tead või saad uurida, millest see tuli ja sul on võimalus midagi teisiti ja paremini teha. See on see, kuhu fookus tuleb panna. Et kui augustikuist kompassi seadistamise retriiti ei õnnestunud osalejatega täita, siis analüüsisin ajastust, seda, kuidas inimestele selgitasin, millega tegu, ja kuidas neil enda vajadust mõista aitasin jne ning saan selle põhjal välja mõelda, mida teha järgmisel korral teisiti.
Kogu teemat kokku võttes:
- selleks, et oma piire tundma õppida, tuleb seada kõrgeid sihte ja lubada endal näoli kukkuda
- ebaõnnestumised on lihtsalt info selle kohta, mida on vaja õppida ja järgmisel korral teisiti teha
- ebaõnnestumise korral sea fookus uudishimule ja enesearengule – mida sellest õppisid?
- märka end ja märka oma ebaõnnestumisi – kategoriseeri need ära ning suuna oma põhitähelepanu arenguvõimalustega tegelemisse.
