Mul on juba mõnda aega laual küsimus, et kuidas kasutada keha saadetavaid signaale otsuste vastuvõtmisel. Sest tegelikult on meie keha väga nutikas ja märkab rohkem kui teadvus ja mõistus, kuid oskus keha ja meelt ühenduses hoida on meie suuresti mõistusest juhitud maailmas üks parasjagu suur väljakutse. Laotan siia mõned küsimused, mida maksab küsida, enne kui keha pimesi usaldama asuda.
Küsimus nr 1: Kui keha küsib šokolaadi, siis mida ta tegelikult küsib?
Läbisime möödunud kevadel Wildfiti programmi ning selle käigus sai väga kiiresti selgeks, et tegelikult me (sellise keskmise inimesena) oma keha puuduvate toitainete osas siiski kuulata ei oska. Kui oled eriti tundlik, siis ehk märkad puudust enne kui see juba tervisehäireid tekitab, kuid reeglina me ei kuule, et sel nädalal või just täna paistab veits ferritiin madalam olevat. See märkamine tuleb siis, kui tekib jõuetus, väsimus, uimasus ja nahk hakkab kahvatuks muutuma. Siis me justkui ärkame ja saame aru, et võibolla võinuks varem märgata.
Ent mõte sellest, et mu keha saadab mulle sõnumi, et nüüd vajab ta šokolaadi, kohvi või kilo jäätist, on signaal hoopis millestki muust kui sellest, mida minu füüsiline keha vajab. See on hoopis signaal selle kohta, mida vajab mu emotsionaalne keha. Mille mina talle selgeks olen õpetanud.
Üks näide ajast, kui olime kaasaga alles kokku kolinud. See juhtus iga kord kui tal õhtuti mõni üritus oli. Iga kord seadsin sammud toidupoodi ning ostsin kokku umbes sellisne komplekti: pakk Domino küpsised, 0,5kg Vau jäätist ning pakk Tiina komme. Koju jõudes sättisin tabureti teleri ette, hangitud kraami taburetile (meil lihtsalt ei olnud seal üürikas diivanilauda, poleks ruumigi olnud) ning pistsin selle kõik kinni. Probleemi ei olnud. Kaalule see ju ei mõjunud.
Mida ma tegin? Wildfitti läbides sain aru, et ma toitsin oma emotsionaalset keha ehk tegelesin üksindustundega – asendasin oma kalli kaasa hunniku magusaga. Mulle meeldib Ericu karjatus Wildfiti videos, et kui sa tunned end üksi ja sööd ära tahvli šokolaadi, siis, tead mis, sa oled pärast seda ikka üksi! Šokolaadiga seda küsimust ei lahenda, tuleb teine lahendus leida – näiteks helistada sõbrale.
Ja see ei ole seotud ainult üksindustundega, vaid ka erinevate muude mustritega, mille oleme lapsepõlvest kaasa saanud või ise enda kehale selgeks õpetanud. Ehk lühidalt, millise olukorraga seostub tavaliselt mingi toit sinu jaoks? Ja niipea kui sellesse olukorda satud, annabki keha märku, et nüüd on selle toidu aeg. Lapsed istuvad laupäeval teleri ette ja, klõps: “Mis meil täna näksiks on?” No vähemalt on need näksid siis leivakrõpsud, juust, puuviljad, porgandid jms, aga siiski, telekas = söömine. Valmis. Ja me juba ei ole enam vabad otsustama, et mida ja millal me sööme, vaid keha dikteerib mingit sisseharjunud mustrit. See muster on praegu meie kui lapsevanemate kätes muuta. Palju lihtsam oleks, kui me seda poleks loonudki. Ja selliseid mustreid loovad meile ka meedia ja erinevad teenindusettevõtted. Mõtle nt kinole.
Mõelge oma erinevate harjumuste peale, kus teatud keskkonnas või olukorras keha mingit toitu nõuab. Kui teadlikud te sel hetkel olete ja kui sageli järgi annate selle asemel, et endale tekitada see vabadus ise otsustada, kas seda päriselt ka vaja on? Küpsised mõne koolituse või konverentsi kohvipausi ajal, kuigi alles oli lõunasöök ja kõht on tegelikult täis? Kinos filmi vaatamine?
Küsimus nr 2: Kui keha ütleb, et jää trenni asemel koju diivanile telekat vaatama, siis mida ta tegelikult ütleb?
Tööpäev on olnud pisut segane. Olen terve päeva püüdnud korraga kahte joont hoida – kuulata põnevaid ettekandeid Edu Akadeemia “Päev iseendale” raames ning samal ajal tööülesandeid teha. Kell on 17.30 ja sätin end rahvatantsutrenni. Esikus tunnen, kuidas ületan end, aga rutiin on kehas lihtsalt nii sees, et kui on trenn, siis tuleb minna. Jõuan treeningsaali kohale ja tunnen, et andke mulle pleed ja ma lähen keeran end lihtsalt saalinurka väikseks keraks. Aga no nii ei tehta, pean vastu, lähen ringile. 15min pärast trenni algust käib klõps ja ma nagu ärkan mingist unest ning olengi trennis ja kerra tõmbuda ei taha. Mis toimus? Millest keha tegelikult märku andis?
Siin oli päris palju asju koos. Üks on sisseharjunud muster ja mõtteviis – rahvatantsutrennist sa lihtsalt ei puudu niisama, see on teiste altvedamine. Teate kui nõme on tühjade kohtadega tantsida kui tants veel päris selge ei ole, sa keskendud hoopis muule kui tantsusammude ja suundade lihvimisele. Aga see selleks. Teine märkamine on see, mis toimus enne. Keha ei öelnud mulle, et mine tõmbu diivaninurka kerra, sest sa vajad puhkust, ei, keha ütles, et sa pole tänasest tööpäevast veel välja tulnud ja, mis veel, sa pole joonud ka piisavalt vett. Diivaninurk lahendanuks selle probleemi ühel hetkel ilmselt ka, aga mitte nii tõhusalt kui tantsimine.
Just need erinevad mustrid ja paljud kokkujooksvad tingimused on need, mille tõttu ma keha saadetavaid signaale erilise tähelepanuga jälgin ja mille tõttu ma neile ka kohe järgi ei anna. Esimene soov on ju ikka mitte pingutada. “Vaim on valmis, aga liha on nõder” öeldakse, ja ilmselt mitte asjata. Meie keha esimene mõte ei ole, et keskleks ringi ja kulutaks energiat, säästa tuleb ju ikka. Öeldakse, et trenni minnes on pikim tee diivanist välisukseni, edasi läheb juba libedamalt. Ega asjata meil spordiklubisid ja püsitasusid poleks, sest kui kellaaeg ja raha ei motiveeriks, siis lõpetaksid 6. jaanuaril oma uusaastalubaduse täitmise veel rohkemad trenniga alustajad.
Kusjuures, kui seda mõnda aega praktiseerida – jääda trenni asemel diivanile televiisori ette näiteks, siis harjub muster kiiresti sisse ning keha saadabki automaatselt trenni algusajal juba signaali, et eip, täna ei ole vaja. Ja ongi uus muster paigas. Hea sõber just paari päeva eest rääkis lugu, kuidas keha 7 päevaga ära õppis, et vot just selle heki vahelt sa jalutad, mitte ei jookse. Lihtsalt sellepärast, et need esimesed 7 päeva oli jooksmisega alustaja jälginud mõõdetavaid signaale ehk pulssi ja pulss oli andnud märku, et oleks mõistlik hoog maha võtta ja jalutada. 8. päeval tuli aga juba hakata kehasignaaliga piike murdma, sest jalad hakkasid ise äkki aeglustama, kuigi pulsi järgi olid mõistus ja vaim valmis jooksma. Ta murdis neist signaalidest läbi ning järgmistel päevadel enam probleeme polnud.
Seega tasub ka selliste ahvatlevate jää-diivanile-sa-vajad-puhkust sõnumite puhul mõelda, et kas tegemist on äkki siiski lihanõtrusega, sest minu keha suudab mulle isegi palavikusignaale saata, kui ma pole suutnud päeva jooksul keha-meele ja iseolemise-suhtlemise tasakaalu timmida. Aga see, mida ma tegema lähen, ongi selle tasakaalu loomise eesmärgil ning pärast seda aistingut ju enam ei ole. Nõnda see aju õpib koostööd kehaga.
Küsimus nr 3: kui keha ütleb, et selle inimese/projekti/ülesandega pole õiged asjad, siis kui sageli me kuulame?
Nii. Oletame, et kuulame alati kui keha ütleb, et tuleb šokolaadi süüa või trenni asemel diivanile televiisori ette end kerida. Aga kui keha ütleb, et, tead, selle inimesega suheldes on veits ebamugav, aga kuna ta räägib nii ilusasti ja teeb nii meeldivaid komplimente, siis ma ignoreerin seda signaali ja avan ennast ikkagi rohkem kui võiks. Ja siis see ühel hetkel lahvatab tagasi nagu välk selgest taevast. Lihtsalt selleks, et pärast isekeskis tõdeda, et, oeh, ma ju tegelikult nägin seda tulemas, aga egol oli nii palju paid, et ma ei tahtnud seda signaali kuulata ja uskuda. Tuleb tuttav ette?
Mulle pakuti hiljuti üht projekti vedada, mille puhul ma ei saanud alguses päris täpselt aru, et mis asja me ajama hakkame. Keha saatis vastakaid signaale või õigemini vist võitlesid mõistus ja keha omavahel kui päris täpne olla. Proovisin projekti olemust siit- ja sealtnurgast mõista ning lõpuks siis mõtlesin ise endale selle Miksi välja, mis mind sellega seoks ja aitaks aru saada, kuhu tüürime. Lubati võtta aega nii palju kui ma vajan, sest ma siin parasjagu pingutan mitme ettevõtmise kõrval ka doktoriõpingute lõpetamisega. Mul ei olnud aega pühenduda, aga üle jala mulle asju teha ei meeldi. Äkki see kõik aga muutus. Äkki oli kiire ja rong juba sõitis ja see lubatud aeg oli kadunud. Suhtlus oli puudulik ning see päädis sellega, et nad leidsid kellegi teise, ilma mind isegi sellesse otsimisse pühendamata.
Ja siis lõi mul selgeks, et jälle olin ma ignoreerinud kõikvõimalikke signaale ja surunud endale mõistusega peale midagi, mis oleks olnud ju päris prestiižne ja rahagi sisse toonud. Aga mina ei toimi ju nendel alustel. “Miks” ja läbipaistev ning selge kommunikatsioon on minu jaoks nr 1 ning pingutus kehas oleks võinud sellest kõigest märku anda. Andiski. Aga ma ei kuulanud.
See on see tagantjärele tarkus, mis meid siis tabab. Aju õpib ja teeb jälle ühe väikese ühenduse, kuid siin läheb kordusi rohkem vaja, enne kui päriselt usaldama saab hakata seda, mida märkad. Kui oled iseendas ja hetkes kohal, nagu mina hommikuti metsas kõndides, siis võib juhtuda, et märkad isegi väikseid signaale, ent see ei tähenda, et neid mõistuse tasandil kohe tõlgendada oskad.
Tegin oma hommikust jalutuskäiku kodumetsas ning, nagu alati, olin radu ja käike valides spontaanne – läksin sinna, kuhu jalad viisid ja hing ihkas. Ühel hetkel otsustasin, et, vot, nüüd ma tahan siit kuusikujupikesest läbi minna ja mingid mõtted sinna maha raputada. Mõeldud tehtud. See on ilmselt loomade tehtud rada väga tihedalt üksteise kõrval pikitud ja seetõttu valguse puudumisel kuivanud kuuskede vahel. Pime ka päeval. Kui hakkasin teisest otsast valguse kätte jõudma ja mõtlesin, et kummalt poolt võsa eesolevale rajale minna, tundsin kehas äkki tõrget edasi liikuda. Jäin seisma. Signaal tuli, aga selgitust keha ei jaganud. Seisin seal siis lihtsalt ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen. Aju ütles, et mine edasi, keha ütles, et mine tagasi. Plaanisin just üht NLPst tuttavat kehalt küsimise meetodit rakendama hakata, kui vastus tuli. Mööda jalgrada vudis puude vahelt välja esmalt üks väike valge kuts, seejärel üks veidi suurem pruunikarva kuts ning näha oli, et rihma otsas järgneb ka perenaine või peremees. Ma ei jäänud ootama tema vaatevälja ilmumist ja keerasin lihtsalt rahulikult jalapealt ümber ning siirdusin kuuskedevahelisele pimedale rajale tagasi. Endal imestusest silmad pungil ja suu naeratades pärani. Päriselt?
Selgitusi võib sellele otsida nii maagilisi kui mittemaagilisi. Üks on näiteks see, et tegelikult saab meie aju ju igas sekundis väidetavalt 6mln infoühikut välismaailmast, kuid meie sisemised filtrid ja mustrid sõeluvad sellest välja väikese hulga. Võimalik, et mu alateadvus võttis tegelikult vastu helid, mida tekitavad kaks kutsi metsarajal rihma otsas, kuid mu teadvus tegeles nende mõtete poetamisega sinna kuuskede vahele, mida ma sinna poetada tahtsin. Võttis vastu ja kontrollis samas selle vastavust minu sooviga iseolemise ajal metsas mitte kellegagi kohtuda. Leidis konflikti nende kahe vahel ning andis läbi keha märku, et on konfliktioht, kui jätkan liikumist kavandatud suunas. Vägev, eks? No minu jaoks on. Aga et selliseid hetki tuleb ette veel harva ning ma oskan neid kinnitusi lugeda hetkel veel vaid tagantjärele, siis ma saan öelda, et ma kuulen, aga ei oska veel kuulata nii, et ma selle pinnalt ka ennetavalt otsuseid teha saaksin.
Mis see loo moraal on? Keha kuulates tasub alati küsida endalt, et kas ma päriselt kuulen, mida keha mulle öelda tahab, ning kas see, mida ta öelda tahab, on mulle päriselt kasulik ja vajalik. Mina julgustaks olema alati elutervelt skeptiline ja uudishimulikult küsima, enne kui signaalidele tuginedes otsuse teed. Ja muidugi ka märkama, millised signaalid milliseid tulemusi või tagajärgi toovad.
PS! Mul on üks signaal veel, mille lugemise ma olen ära õppinud. Nimelt olukordades, kui ootan kedagi (eelkõige puudutab see pereliikmeid) poest või koolist või kusiganes nad ka poleks, siis tekib mu sees väike värelus. Varem tõlgendasin seda mure ja ärevusena, kuid mitmed korduvad kinnitused on viinud mind mõistmisele, et see on tegelikult signaal selle kohta, et nad ca 5 minuti jooksul jõuavad.
