Kas sulle paistab ka nii, et inimesed asuvad end tööalaselt otsima sel hetkel, kui olemasolev töö on jõudnud juba väljakannatamatuse piirile? Võibolla on juhtimisstiil lõhkuv või on väljakutsed ammu otsa saanud ja tööl lihtsalt surmigav või siis on kolleegid lihtsalt nii toredad, et enesearengu aeglustumine pole isegi märgatav ja läbipõlemise suunas liikumine ka mitte. Olen ka ise sama mustrit järginud. Sain aru küll, et veidi olen kauaks jäänud, aga no tundus, et väljakutseid ikka ju jagub ja areng toimub ja juht otseselt ei sega ka töötegemist. Vaja oli seda, et tuleks juht, kes hakkaks töötegemist segama, et lõpuks saada aru, et kauaks olen jäänud. Ja taastumine võttis aega praktiliselt aasta.
Tee peatus enne kui kõik lappesse läheb
Ma muidugi soovitan seda pausiaastat kõigile, sest see on väga värskendav ja silmiavav igas mõttes. Olles aga mitu aastat inimeste tööelu kujundamisele kaasa aidanud, pole ma siiski veendunud, et see muster just kõige tõhusam on. Peatuse enesele otsavaatamiseks saab teha enne kui asi lappesse läheb. Ja peatus ei tähenda sugugi, et pärast seda tuleb veeuputus ja kogu töömaailm tuleb pea peale keerata. Ma olen täitsa oma silmaga mitmel puhul näinud, kuidas peatus võib aidata praegusele tööle uue hingamise anda, sest inimene näeb oma tööd teise pilguga. Pilguga, milles on teadlikkus iseendast ja sellest, kuidas see praegune töö enda töömaailma pilti sobitub.
Mis see kompass on?
Kes sa oled? Mida sa oluliseks pead? Kuidas sa täna toimid? Mis on sinu tugevused? See pole teooria, need on küsimused, millele vastuse leidmise järel on sul oluliselt selgem, kuidas tänane töö sind töökaardil liigutab. Need on need vastused, mis ongi sinu kompass, mis aeg-ajalt taskust välja kraamida, et vaadata, kas oled õigel teel. Ja seda kompassi maksab kalibreerida, sest kogemuste lisandumisel kipuvad nad muidu valetama hakkama. Mõelge ise, kui te mängiksite 40aastaselt klaveril, mida viimati häälestati siis, kui olite 18. Me ei käi täna tõenäoliselt tööturul 40aastaselt ringi 18aastase mina tööalane kompass taskus, aga võib juhtuda, et mõni asi on toonasest ajast nii kinnistunud, et siiski juhib (või siis piirab?) meid valikuid tehes tänagi.
Milleks üldse kogu see kompassi kalibreerimise värk?
Äkki võiks mõelda, et nii kaua, kui päris halb pole, on päris okei? Ma julgustaks kalibreerima varem ja sagedamini just selleks, et kui töökeskkonnas õppimine ja arenemine on sulle olulised, siis see sära ja motivatsioon sinu jaoks ei kaoks, et oskaksid neid õppimisehetki ja arengukohti oma töös selgemini näha. Või otsustada, et sa ikkagi ei näe enam midagi. Tööalane vabadus tuleb ikkagi läbi teadlikkuse iseendast. Kui oled teadlik, siis saad ka teadlikult kompromisse teha kui peaks vaja olema ning oskad end mõnel teisel viisil tasakaalus ja motiveerituna hoida. Hädaldada, et töö on nõme ja samas mitte midagi selles osas ette võtta, näitab mitteteadlikkust ja tööalase vabaduse mittetunnetamist.
Millist rolli töö sinu elus mängib? Kas sina juhid tööd või juhib töö sind?
