Jõudsin sellele rajale mõne aasta eest kui kahe töökoha kiirrongilt maha sain ja äkki edasise elu lävepakul seisin, meelel küsimus, et aga mis siis nüüd edasi. Ootamatu oli see tunne, mis mind valdas senise armastatud eriala töökuulutusi vaadates, – ei, päris sedasama ma siiski enam teha ei taha. Lauale tekkisid täiesti uued küsimused: Miks ma üldse töötan või elan? Kuidas ma maailma paremaks teen? Võtan siin postituses vaatluse alla, et millal see küsimus inimese ette tavaliselt kerkib ja kuidas sellest punktist edasi liikuda.
See on arenguline väljakutse
Sünnist alates on meil mitmed väljakutsed, mis meie ette erinevaid küsimusi kergitavad. Kõigepealt õpime usaldama, siis leiame grupi, kuhu kuuluda ja siis otsime puberteedina iseennast jne. Umbes 35.-65. eluaasta (vähemalt nii väidab Erik Erikson) vahel liigub meie fookus mõtestamaks oma eesmärki ja pärandit. Ehk et üheltpoolt on see nagu arenguline väljakutse. Minu puhul päästis selle valla äkiline töödest vabanemine ning võimalus võtta aeg iseendale. Mõnikord võib juhtuda, et see tõdemus tuleb ikkagi sealsamal tööl olles kui inimene äkki mõistab, et tema töö talle midagi enam ei paku või ei võimalda maailmale pakkuda seda, mida süda ihkaks. Võibolla osutub töö üleöö päris mõttetuks. Kõik on võimalik.
See tunne, et midagi on puudu, on see, mis ajendab elu, ja selle sees ka töö, mõtet otsima. Äri on loodud ja raha teenitud hästi, aga midagi on ikkagi puudu. Töötad kellegi teise heaks ja mõistad äkki, et tahaks midagi ise teha. Sind on koondatud töökohalt, millega oled pikkade aastate jooksul kokku kasvanud ja nüüd on tunne nagu kogu elu oleks ära võetud. Ühel hetkel oleme selles punktis, mis meid elu mõtte küsimuseni toob.
Segadusest sünnib kord
Kui oled punktis „Ma ei saa aru aru, kuhu ma oma eluga lähen.”, siis tegelikult on see parim punkt, kus olla. Segadusest sünnib kord, segadus on hea küsimuste tekitaja ja meie tegudele käivitaja. See eeldab kasvumõtteviisi, mida saab endas edukalt arendada, isegi kui see praegu veel päris selline ei ole. Segaduses aitavad korda luua igasugused küsimused. Pakun siin valiku, millest alustada.
Siin etapis on ääretult hea küsida endalt alustuseks: „Miks see just praegu esile kerkis?” See võib olla dramaatiline hetk – ootamatu kaotus või võit, haigus ja/või edukas tervenemine, lahutus või abiellumine vms -, kuid võib olla ka täiesti rahulik asjade kujunemine. Sel viimasel juhul võib küsimuse enda kerkimine hoopis dramaatiline olla, et appi, kõik oli ju hästi, kust see nüüd tuli. Aga tegelikult on see su sees juba mõnda aega kasvanud ja nüüd lihtsalt enam ei mahu ära. Ja siis turgatab see äkki mingis täiesti rutiinse töö käigus – kui sa parasjagu teed juhtkonnas ülevaadet algava aasta finantsplaanidest. Kuuled vana tuttavat küsimust finantsmõõdikute kohta ja vastamise ajal vaatad end äkki kõrvalt ja küsid: „Miks ma seda teen? Kelle jaoks? Mida see annab?” Ja ongi korras. Tagasiteed enam ei ole. See on nagu ühes vanas multikas, kus potike muudkui keetis ja tagasi seda putru enam kaane alla suruda ei saanud.
Kui oled aru saanud, et miks see just praegu kerkis, siis on järgmine hea küsimus, mille üle mõtiskleda (mina soovitan kirjutada, üksinda enese analüüsimiseks on see ikkagi parim viis end kõrvalt vaadata): „Kas ma teeksin seda, mida praegu teen, ka siis, kui raha, positsioon, teiste tähelepanu jne puuduksid?” Kui siin väga intensiivselt „Muidugi mitte!” hüüatada ja öelda, et, ma hoopis peaks kohvikut või aretaks kasse, siis võib pärast nende valikute kirjasaamist kindlasti veidi edasi mõelda ja analüüsida, kas sinu praegused huvid ja hobid kuidagi neid valikuid toetavad ja sa päriselt tean, milline see töö on? Kui jah, siis lase käia. Kui ei, siis loe, uuri ja mine ole natuke vabatahtlikult või palga eest tööl nendes kohtades enne kui päriselt otsustad. Õppetund võib muidu veidi kallis saada.
Kui elu mõtte küsimus üles kerkib, tasub end ümbritseda uute inimestega. Võibolla nendega, kes ka elu mõtet otsivad? Kui hängida ringi vana tuttava rahvaga, siis suurt muutust oodata ei ole. Lisaks igasugustele uutele võrgustikele on abi ka mentoritest ja coachidest, kes sul iseenda seest aitavad varjuloleva üles leida. Käisin just eile Female Founders Meetup’il just selleks, et tunnetada seda vibe’i ja toetust ja seda ka ise pakkuda, kus võimalik, et tuua end jälle uuele väljale, leida ka siit oma kogukond, oma hõim. Ehk et mõtle: “Kas tänased inimesed minu ümber loovad koos minuga sünergiast pakatavat õhku, me ei lase üksteisel tukkuma jääda, vaid anname pidevalt särtsu, esitame üksteisele väljakutseid ja tunnen, et koos tehes/mõeldes jõuan palju rohkem?
Elu mõte on sinu sees. See pole kellegi targas raamatus või coachi paksus märkmikus. Alustuseks küsi endalt: „Mis on mu tugevused ja kuidas neid kasutada oskan? Mis on mu nõrkused ja kuidas nendega töötan? Mis on mulle elus oluline? Mis mind mõtlemises tagant tõukab ja mis takistab?” Tead küll, võta paber ja pastakas ning lihtsalt kirjuta. Võid ajaraami ka sättida, et iga küsimuse jaoks 5min järjest kirjutad kõike, mida küsimus pähe toob. Ja kui midagi ei too, siis kirjutadki „Mitte midagi ei tule pähe, kinni jooksin, täitsa pekkis..” sest seegi on väärt materjal, mida pärast analüüsida.
Ja lõpetuseks. Elu mõte ehk ei olegi üldse midagi teha või saavutada? Ehk on see hoopis olla ja elada? Võibolla see polegi mõistatus, mis lahendamist ootab, vaid elu, mida elada päev korraga kogu selle keerukuses? Sihi leidmine tähendab seda, et liigud uude kohta, mis tähendab, et midagi vana annad ära ja jätad maha. See on väikeste olevikku muutvate sammude jada, mille käigus pidevalt ka ise muutud ja sestap muutub pisitasa elu mõtegi. Kuskilt aga tahaks ju ikkagi alustada sammumist ja küsimused on head mõtteergutajad.
Mõnusat avastamist!
PS! Kui tahad teada, kuidas coach sind su teel toetada saab, siis anna märku, räägin lähemalt.
Inspiratsioon postitusele tuli Jenny Rogersi raamatust “Coaching for Careers. A Practical Guide for Coaches.” (2019)
