Mõnikord on nii, et ei jaksa/taha seda parasjagu käsilolevat tööd enam väga teha, kuid laste kasvatamine ja laenukohustused või hea palk ja kindlustunne või hoopis ülitoredad kolleegid naelutavad meid paigale ametis, mis meile enam sellist rõõmu ja rahuldust ei paku kui algusaastatel.
Võibolla oled oma praegusele tööle jäänud juba 10, 15, 20 aastaks? Kas vahepeal tekib kõhklusi, et äkki ma ei näegi päriselt, et olen saanud osaks sellest süsteemist ning tegelikult enam nii suurte sammudega ei arene kui alguses? Või on see juba päevselge, kuid lihtsalt pole olnud ruumi kaugemale mõelda?
Ma olin ka ise 13 aastat ühes süsteemis, vahepeal kasvatasin 4,5 aastat kodus lapsi ja lapsehoolduspuhkuselt naastes läksin tagasi hoopis teise osakonda ning kogu aeg arenesin. Alles siis, kui süsteemist välja astusin, sain aru, mida ma näinud ei olnud ja kui kitsastes piirides see areng oli olnud. Muidugi olid tööülesanded vaheldusrikkad. Muidugi oli missioonitunne hinges. Muidugi olid kolleegid suurepärased. Ja riigiasutuses töötamise kindlustunne on ka täiesti üle prahi. Arenesin küll, aga see tempo, millega ma pärast tööelu ümberkorraldamist kasvada olen saanud, on täiesti teine dimensioon võrreldes toonasega.
Kõik kogemused, mille oled seni oma töökohalt saanud, on väärt ja vajalikud. Ilma nendeta ei oleks sa see, kes oled täna. Nüüd on vaja küsida, et kas neid kogemusi tuleb tänasel moel jätkates piisavalt peale, et tunneksid end hästi, või saaksid sa teha endale ja organisatsioonile teene ning
- kujundada oma töö ümber/leida uue töö sealsamas organisatsioonis
- liikuda uude organisatsiooni sarnasele tööle
- vahetada valdkonda kasutades tänaseid kogemusi
“Mis mõttes teene?!” küsid sa võibolla. Sest kui sina ei ole oma töökohal töötades õnnelik, siis ei ole seda ka organisatsioon, sest ta ei saa sind töötajana tegelikult 100%. Võibolla ta polegi sinu arvates ära teeninud, et sa 100% annaks, aga no see pole ka väga produktiivne töösuhe, olgem ausad.
Inimene ei talu ebamugavust
Kui olla aga 40+ tundi nädalas töö juures rakkes, siis peab olema kõvasti tahtejõudu ja muu aeg täiesti vaba, et selle kõige keskel üksinda oma kogemustest ja tõelistest vajadustest pilt ette saada, sihid paika seada ning astuma hakata. Coachina ütlen, et tegelikult ei ole sa üksinda ja neutraalne kõrvalseisja võib teinekord ühe küsimusega mõtted hoopis teisiti liikuma panna. Tead mis, võin kihla vedada, et sa ei küsi endalt ise nii ebamugavaid küsimusi kui kõrvalseisja, sa ei püsi tavaliselt üksinda enesevaatluste juures nii pikalt, et koguneks tegelikult piisavalt andmeid edasiste sammude tegemiseks ja sa ei sunni ennast tegema mõtteharjutusi, mille mõtet sa kohe esimese hooga ei haara. Sest see kõik on ebamugav.
Inimene ei taha, et tal oleks ebamugav. Niikui ebamugavus tekib, tuleb see kiiresti likvideerida. Eks igaüks teab ise, kuidas ta oma ebamugavusi likvideerib. Sageli kaitseme me end ebamugavuse eest ka ennasthävitaval viisil, millest alles pärast aru saame kui ennast päriselt kõrvalt vaadata suudame. Olgu selleks kaitseks siis šokolaad, kohv, sigaret või alkohol või hoopis enesele valetamine, et kõik on ju tegelikult hästi. Või äkki ütled endale hoopis, et ei saa praeguselt töökohalt ära tulla, sest ilma sinuta kukub seal üldse kõik kokku? Või arvad ehk, et oled ümberõppimiseks liiga vana?
Neid põhjendusi, kuidas mugavustsoonist väljaastumist vältida, on inimesel tavaliselt varnast palju võtta. Sa võid nad enda jaoks siinkohal ritta sättida ja vaadata, kas neist mõni ka tegelikult vett peab. Igaljuhul on üks olulisemaid küsimusi: “Kes sinu tänase olukorra eest vastutab ja kes selles osas samme peaks astuma?”
Pane oma tööelule käed külge ja liigu koos grupiga
Kui tahad, et keegi teine vettpidavust testida aitaks ja oled valmis päriselt ebamugavatele küsimustele vastama, ennast mõistma ja mõtestama, päriselt oma tulevikuplaani läbi mõtlema ja harjumusi ümber kujundama, siis ootan sind koolitusele. Tead, see pole selline koolitus, et tuled kohale, kuulad, teed märkmeid ja siis võibolla kodus pärast mõtiskled selle üle. Ei ole. On hoopis selline, kus tuled kohale ja kohe esimestel minutitel hakkad tööle iseendaga.
See koolitus hõlmab 20 tundi koosolemist, tänastes oludes online’is. Kui sa südame ja mõttega kõigis neis hetkedes kohal oled ja silmad enda suhtes lahti hoiad, siis oled igaljuhul võitja, sest sa saad analüüsida ennast iga kandi pealt ja sihte väga põhjalikult läbi mõelda.
Need kontakttunnid ei toimu kõik järjest sellepärast, et vahepeal on vaja veidi andmeid ka koguda. Kui organisatsioonis midagi muuta tahetakse, siis teate küll, võetakse ette ja kaardistatakse protsess, või on see juba kaardistatud, ning tehakse seal protsessis muutusi. Me teeme ka nii, aga sinu elu kui protsessi, sinu elu kui ühe komplekti praktikatega, millest suur osa (et mitte öelda kõik) on tegelikult muudetavad.
Ja vahepeal ei ole sa ka sugugi üksinda, sest mul on kavas nende kahe koolituspäeva vahel:
- liita sind online-grupiga (ilmselt Facebookis), et saaksid enda arengutel ja tegemistel grupi toel (et mitte öelda survel) silma peal hoida
- saata sulle aeg-ajalt üks väike motiveeriv ja asju selgitav hommikuvideo
- pakkuda sulle võimalust lühikeseks 1:1 vestluseks konkreetselt sinu vajadustest lähtuvalt
See tugi on sul kõrval neli nädalat ehk 19. veebruarist 19. märtsini. Sul on eesmärgid, mida sihid, ning sul on grupp, kes sind nende saavutamisel toetab ja survestab. Päris lõpus kohtume jälle silmast-silma kõik koos (Zoomis ikka). Siis saad oma senistele sammudele tagasi vaadata, analüüsida, kuidas läks, ning uued sihid edasiseks iseseisvaks toimetamiseks paika panna.
Vaata lähemalt Tartu Kutsehariduskeskuse Koolitus- ja Nõustamiskeskuse lehelt. Koolitus toimub koostöös TKHKga.
