Proloog
Kujuta ette, et sind visatakse lennukist välja suvalise riigi suvalise ürgmetsa kohal. Jõuad küll pilguga ümbrust haarata, kuid saad aru, et see on üks hoomamatu mets enne kui raginal läbi puuokste vajud ning langevari sinna kinni jääb. Kukutad end maha ja hakkad seljakotti uurima. Leiad sealt ehk mõned vajalikud toidu- ja joogivarud ning kaardi. Kaardile aga ei ole märgitud seda, kus sa oled, on märgitud vaid sihtpunkt, kuhu jõudma pead. Või pole sedagi. Kui lihtne on liikuma hakata, kui sa ei tea, kus sa oled? Kui palju lihtsustaks teeleasumist see, kui kaardil oleks punane täpp sinu asukohaga ning sul oleks seljakotis ka kompass?
See mets on sinu elu ning kaart on see, kui palju sa ennast tunned ning seda punkti mõtestad, kus täna elus oled. Kompass on ka su enda luua. Kus on su Põhjanael? Muidugi võime siin arutleda selle üle, et elu peabki seiklus olema ja ongi põnev ja oleks ju igav kui ma teaks kõike ja üldse mõtlema ei peaks. Noh, ilmselt seal ürgmetsas on see siiski vaieldav, et kui palju sa kaardi ja kompassi abil ikka metsast ja selle eluolust teada saad, kaart pole ju päriselu. Ning teekond saab igaljuhul olema põnev.
Ja kui see teekond on siiani elus olnud konarlik, siis, nagu Eric Edmeades tabavalt on öelnud, ei tähenda see, et ülejäänud elu seda ei oleks. Aga kas poleks parem kui sul oleks üks korralik nelivedu, mis nendel edasistel konarustel muretult liikuda aitaks?
Enne uusaastalubaduste andmist peatu ja uuri seljakotti
Enne kui uusaastalubadusi andma tormata, tasub korraks peatuda ja vaadata, mida head 2020. aasta sulle seljakotti poetanud on ning selgitada välja see, kus sa parasjagu oled. Milline see 2020 sinu jaoks oli? Kuidas see sind 2021. aastasse juhatab? Kas tahad hoida hoogu või selle hoo üles võtta? Igatahes on maru hea alustada kohe praegu, et 1. jaanuar ootamatult ei tuleks. Olen proovinud paari head tööriista uue aasta pöördprojekteerimiseks ning praeguse hetke kaardistamiseks, jagan teiegagi.
Pöördprojekteerimine (reverse engineering) tähendab inimese loodud objekti uurimist eesmärgiga saada aru selle toimimispõhimõtetest ja ülesehitusest kas algse objekti muutmiseks või sellega sarnaselt toimiva uue objekti loomiseks (Wikipedia). Sellest piisab, et aru saada, kuidas oma mööduv 2020. aasta nõnda lahti võtta, et sealt parima saaks järgmisse aastasse kaasa võtta. Küsi endalt 2020. aasta kohta, millised olid need kõige-kõigemad hetked sel aastal, kus olid kõige produktiivsem, tundsid end kõige õnnelikumalt või õppisid kõige rohkem ning uuri igaühte neist eraldi lähemalt, soovitab Eric Edmeades:
- Kus sa siis olid?
- Kellega koos olid?
- Mis toimus?
Võtan ühe kõige-kõigema protsessi siinkohal ka enda elust lahti. Karantiin algas. Meie olime just kaasaga möllinud ennast Wildfiti nimelisse programmi. Kolm kuud oli nagu sõjaaeg. Kodust välja sai harva ning poes oli meie jaoks piiratud valik, mida osta saime. See küpsetas loovust köögis nii hoolega, et kõik söögiteod meie struktureeritud kodukoolitööpäevades ja –õhtutes, olid täis leiutamist ja katsetamist. Sain teada, et mida vähem komponente, seda loovamalt ma lähenen ja seda rohkem erinevaid asju leida ja leiutada suudan.
- Kus ma olin? Kodus. Terve selle aja. Ja see oli niii nauditav. Sain aru, kui väga ma meie kodu armastan ja siin olla tahan.
- Kellega koos ma olin? Oma abikaasa ja lastega. Ma mobiliseerusin siin hoogsalt eesmärkidele, et ma päriselt ka ei tüdinenud neist ära! Muidugi õppisin võtma aega iseendale selles segasummasuvilas, kuid nautisin ka seda mõnusat struktureeritud olemist, mida karantiin võimaldas luua. Väga äge kogemus.
- Mis toimus? Praegu tagasi vaadates tundub, nagu üks lõputu toidu peale mõtlemine oli. Kolm kuud järjest lihtsalt mõtlesime ainult toidust ja selle mõjust ja tunnetasime oma keha ja vestlused olid ka kõik toidust ja Ericu videod olid loomulikult ka toidust. Ehk meie fookus oli hästi selgelt ja ühiselt ühel teemal. Samas kõrval muidugi ka koduõppe teemal ja laste märkamisel ja nende toetamisel. Samal ajal kui nemad tundsid, et meie neid enam toiduga üldse ei toeta 😀 Tegelikult tegime karantiini ajal kaasaga igal toidukorral kahte toitu paralleelselt – endale ja lastele, et see üleminek neile veidi pehmemaks muuta. Täna on erinevaid komponente toidulaual mõnikord harva.
Siit seega võib julgelt komponentidena uude aastasse kaasa võtta kodu, abikaasa, lapsed ja toidu tegemise ja söömise naudingu ja teadlikkuse. Lisada saab ka selgelt Ericu ja tema koolitused ja muul moel loodud sisu, sest tundub, et olen elus sellises kohas, kus tema mõtted mind käivitavad. Nende komponentidega saab uude aastasse igasugu ägedaid retsepte kokku panna. Ja kui lisada siia nüüd kõik muude kõrghetkede komponendid ka – sõbrad ja vestlused, kohvikud, metsa ja mere ja palju muud, siis on 2021. aasta retseptide loomiseks suurepärane koostisosade loetelu olemas. Tarvis vaid põll ette siduda ja küpsetama asuda.
Vaatame nina ette ka
Pikk perspektiiv aitab luua suurt pilti sellest, et kes sa tahan olla, kus ja kellega mida tehes. Samal ajal on maru oluline vaadata ka natuke oma nina ette ja püüda aru saada, kus sa oma elukaardil täpsemalt asud. Praegu on sellekski väga hea aeg. Kui eelmise harjutuse juures olid tõukeks ja toetavaks Eric Edmeades’i mõtted, siis siin tulevad mängu toredad Bill ja Dave, kes Stanfordis eludisainilaborit veavad. Seda harjutust olen teinud ise ja on teinud minu kliendid nii coachingus kui koolitustel ja sestap julgen igapidi soovitada.
Võta ette üks nädal (parem kaks) novembris-detsembris ning täida igapäevaselt päevikut, pidades silmas järgmisi punkte:
- Millisel hetkel päevast tundsid energialaengut ja seda et oled elus? Mida sa sel hetkel tegid? Kellega koos olid? Kus sa olid?
- Millisel hetkel päevast tundsid end nagu tühjaks pigistatud sidrun? Mida sa sel hetkel tegid? Kellega koos olid? Kus sa olid?
- Mis sind täna kaasa haaras? Mis viis sellisesse voogu, et ajataju kadus?
- Mis oli täna sinu jaoks igav ja tüütu?
Ehk et eelmisele harjutusele sarnased küsimused, kuid hetkeperspektiivis. Kui eelmise harjutuse eesmärk oli koguda möödunud aastast kokku see kõige-kõigem ning nende koostisosade abil uus aasta disainida, siis selle harjutuse eesmärk on vaadata, kuidas sul praegu läheb ja mida üldse teha nende toredate komponentide abil, mida tuvastasid.
Selle vaatluse tulemused võivad olla ootuspärased, aga kui hoolikalt teed, siis pigem toovad üllatusi. Võivad tuua nii häid kui halbu üllatusi. Kui mured töö juures on rasked ja kodune elu kipub ka selle tagajärjel lappesse minema, siis võib see audit anda lootuskiire, sest leiad midagi rõõmsat ja positiivset, mida üleüldises sügismasenduses ei osanud märgata. Kui kõik on ülihästi, siis saad sellest vaatlusest kinnitust, et käidud teed tasub edasi käia, mis on ka suurepärane ja innustav tulemus. Ehk et võibolla leiad niidiotsa mõne probleemi lahendamiseks, võibolla hoopis ohumärgi, millega aegsasti tegeldes õnnestub mingi suurem jama ära hoida. Igal juhul annab see sulle võimaluse teha korraks peatus ja mõtestada seda, kus praegu oled.
Paraku toimib see ainult siis kui päriselt seda soovid ning seeläbi tõsiselt ka aega investeerid. Kogemus näitab, et kui igapäevaselt mitte investeerida ning muuseas teha, siis sellest harjutusest ka suurt tulu loota ei ole. See töötab ainult siis, kui oled nagu kärbes seinal end päevad läbi vaatlemas. Niipea kui meelde tuleb, paned päevikusse kirja, kuidas end tundsid ja mida tegid, või võtad iga päeva lõpus pool tundi ja kammid päeva läbi. Sellel, muideks, on veel üks hea kõrvalefekt – toimib suisa meditatiivselt – kui oled päevasündmused läbi kamminud, siis on sul neid kergem maha panna ning jätta alateadvuse neid edasi töötlema ja arhiveerima. Teadlane ei saa ka tulemusi lihtsalt asjadele peale vaadates, nähtav, tuntav ja kuuldav tuleb muuta andmestikuks ja alles siis saad sa seda enda hüvanguks analüüsida.
Kordan seega veelkord, et liikuma on parem hakata siis, kui sa tead, kus oled. Kui sind keset suvalise riigi suvalist metsa maha potsatada, siis on metsast väljajõudmiseks parem, kui kaardile on märgitud sinu asukoht ning sul on seljakotis kompass, mis alati sulle soovitud sihti näitab.
Head seadistamist!
