Küllap on sul kogemusi inimestega, kellele tuge pakkudes on tunne, et vahet pole, ta teab niikuinii kõike kõige paremini. Seda isegi siis, kui ta tuleb abi või nõu küsima. Võibolla oled ise veel ka natuke selline? Vaata, kas tunned kedagi allpool kirjeldatus ära. Ja siis loe ise või soovita lugeda postitust “Tagasisidest kasvad, kui oled tänulik ja võtad vastutuse”
Jah, aga…
Oled sa kohanud kedagi, kes sinu tagasisidele püsivalt reageerib sõnadega “Jah, aga…”? Ja see ‘aga’ võib siis olla misiganes, mis sinu tagasisides vett ei pea või mida ta kindlasti kasutada ei saa, sest… (vali ise põhjus). Ohvrimeelsuses inimene tunneb, et maailm on tema vastu ja kõik need sobimatud tingimused, teised inimesed ja nende laiskus või ebakompetentsus on vastutavad selle eest, et temal hästi ei lähe. See on coachimiseks raske juhtum, sest ta on ise kõige targem või on vastutus väljaspool teda.
Abi küsimine on nõrkus
Selline inimene tõenäoliselt ei jõuagi coachingusessiooni, teraapiaruumi või sõbra käest nõu küsima, sest tema jaoks on abi küsimine nõrkuse näitamine. Ta ju näitab siis, et ta ei saa ise hakkama või temaga on midagi valesti. Ja kui ta peakski kuidagi sessiooni jõudma, siis tunneb ta vastupanu ja võitleb vastu kõigele, mis seal toimub. Mul on on karjääri alguses olnud kliente, kelle võtsin, sest tundsin, et ma ju tahan ometi kõiki aidata, kuid kelle puhul tundsin just seda pidevat võitlust. Et vajaduse tunnetus on justkui olemas, kuid tegelikku valmisolekut muutuse elluviimiseks ei ole.
Tahab tulemusi, kuid mitte protsessi, mis tulemusteni viib
Selline inimene küsib kiireid vastuseid, samal ajal kui tean, et kui ma need vastused talle ka hõbekandikul ette kannaksin, siis poleks neist kasu, sest ta ei rakendaks neid või need ei sobikski talle, sest need on ju minu nägemus. Ja lõpuks olen mina vastutav selle eest, et tulemusi ei tule. Proovisin paar korda ja sain aru, et minus pole (veel?) jõudu nende jaoks ust avada. Täna teen sobivuskohtumisi, et näha, kas just mina saan abiks olla, kas inimene seda päriselt tahab ning kas me üldse omavahel klapime. Selleks, et aru saada, kas meie suhe saab eesmärgipäraselt toimida.
Annab vastutuse ära
Mõnikord võib inimene coachinguprogrammi sattuda seeläbi, et tema organisatsioon tunneb, et see on tema kasvuks vajalik ja ta ise saab ka põhimõtteliselt aru, kuid ei usu sellesse. Kui ta pole coachitav, siis on tal coachile ebarealistlikud ootused – ehk on coachil üks võluvits, mis lahendab kõik probleemid korraga? Ta ootab, et coach ütleb, mida teha. Nii annab inimene ära vastutuse oma elu eest ja ka oma väe. Organisatsiooni kontekstis on mul seeläbi ette tulnud ka üks sessioon, kus tegelesime töötajate esinemishirmuga, kuid me ei saanudki sügavuti minna, sest järgmisel päeval oli juba ju vaja ettekanne teha. Andsin oma parima, et siiski veidi hirmudesse kaevuda nii palju kui see kahe inimesega korraga online-vestluses võimalik oli, aga tegelikult seda valmisolekut endas kaevamiseks ei olnud. Sessioon läks poole pealt koolituseks üle. Tunnine kiirkoolitus sellest, kuidas ettekannet ette valmistada ning kuidas inimesi kaasata – võite ette kujutada, kui palju sellest hiljem kasu on. Õnneks saime teha järelkohtumise ja kergelt tulemusi ja õppetunde analüüsida, nii et ehk jäi midagi püsima ka.
Pole avatud ja haavatav
Mitte-coachitav on ka inimene, kes tunneb vastupanu muutustele, olles suletud uutele vaatenurkadele, sest asjad on alati nii olnud ja ta on ju ometi juba kõike proovinud ja miski ei töötanud. Võibolla on ta ka see, kes teab kõike ja tuleb seeläbi sessiooni selleks, et sind seda tõestavate faktidega pikali lüüa. Ta teeb lõpuks asju ikka nii nagu tema tahab ja on vastu kõigele, mis kerkib. Kuna ta näeb haavatavust nõrkusena, siis pole ta kohtumistel kunagi päris tema ise. Kasvamine on väga keeruline kui inimene iseenda ja teistega autentne pole. Haavatavus on võti eneseteadlikkusse ja kasvamisse. See tähendab ka, et temas puudub tahe mugavustsoonist välja astuda, sest ta kardab ebaõnnestuda. Seeläbi ta pigem ootab enne kui tegutsema hakkab.
Niipea kui paned vastutuse kellelegi teisele ja kaotad siira uudishimu, muutub ka kasvamine ja edasiliikumine aeglaseks, sest jääd ootama, et maailm sind edasi liigutab. Eks liigutab ka, aga kas just selles suunas, kuhu sa päriselt minna tahad?
