Et kõik avatult ära rääkida, alustan algusest, Agu Sihvkat parafraseerides. Mitte päris maailma loomise algusest, vaid sellest täitsa hiljutisest sügisest 2018, mil Headflow’le hinge sisse puhusin. Kust ta tuli ja miks – selle võtan siin alguste alguse postituses lahti.
Valu. Vabadus. Hirm. Uudishimu. Säilenõtkus. Kirg. Nauding. Tasakaal. Need on märksõnad, mis Headflow loomise loo kokku võtavad. Kõigepealt oli valu ja koos sellega usk, et muutus ei pea ometi alati nii valus olema. Ei inimeses ega organisatsioonis. Aga lihtsam on alati vaadata esmalt endast kaugemale ja mitte enda sisse. Nii alustasin minagi. Uurisin organisatsiooni muutumist ja nägin selle sees palju seda, mille võib just sõnaga ’valu’ kokku võtta. See teadustöö on lõpusirgel ja ma endiselt usun, et organisatsiooni muutumine saab olla võluv ja õppimist täis protsess kõigi osapoolte jaoks. Saan ka aru, et valu ei saa ära võtta, kuid saab luua tingimused, et see poleks asjatu ning et see pöörduks magusaks õppimiseks.
Siis seisin äkki ise selle ees, et elu tuleb täitsa ümber muuta. Kui jõudis kätte hetk, kus ülikoolis õppejõu leping lõppes ning pikaajalise töö järel ministeeriumis ootas ees koondamine, jõudis kohale tõeline vabadusetunnetus. Olin sellest kusagil salamisi endale kõva häälega tunnistamata unistanud, aga polnud julgenud samme teha. „Lõpetan doktori ära, siis vaatan edasi“, „Aga ma ei saa ülikoolist ära tulla, ma loen ju baaskursust, mis sellest siis saab?!“ olid mu vankumatud edasilükkamise strateegiad. Samas tundsin, et üldse ei jaksa enam sedaviisi mitmel töökohal, doktorantuuris ja kahe lapsega toimetades. Alles siis, kui vaba olin, sain aru, et a) ma olin seda ise kõike tahtnud, aga polnud julgenud ette võtta, ning b) kõike saab, aga ennast ja oma elu ainult seestpoolt vaadates seda ei näe.
Sain aru, et uksed on valla, olin kõige suhtes uudishimulik, kuid sellegipoolest hiilis väike hirm nurga taga. Ütles, et, tead, sa ikka õpi veel, loe veel, käi veel koolitustel, ära sa enne küll kuhugi torma. Kuni üks hea inimene, kelle poole nõusaamiseks pöördusin, ütles, et, Age, sul on ju kõik olemas, hakka lihtsalt astuma. Käisin ikkagi veel Alustava Ettevõtja baaskoolitusel ka ära, et päris kindel oleks, ja coachingu diplomikursusel EBSis ka. Ja alles siis tundsin, et olen esimeseks sammuks valmis. Tegelikult olin varemgi, kuid kõik need sammud avasid mu silmi veel rohkem minu ees laiuvatele võimalustele.
Selles enda muutumise protsessis, lugedes ja kuulates teiste inimeste lugusid, sain aru, et tegelikult ei pea oma elu ümberkujundamine olema valus. Selleks ei pea tingimata kaotama tööd ja peresuhteid. Sellega ei pea alustama siis, kui ollakse lõplikult null-punktis. Ainus mure on, et raske on ära tunda, et seda vajad, kui sa parasjagu seal null-punktis veel ei ole. Isegi siis on raske ära tunda, kui juba on elu päris keeruline ja emotsioonid käivad pilla-palla ja nina püsib veel peal ainult automaatikast või sellest, et kellegi eest tuleb veel hoolt kanda. Hirm on seda sammu teha, mis elu teiseks muudaks. Hirm tundmatuse ees. Hirm muutuse ees.
Hirm muutuse ees ja valu teadmatusest ja oskamatusest on need asjad, mida Headflow siin maailmas muuta tahab. Luua turvalist ja hoitud ruumi kasvamaks nii, et ei ole mitte ainult taganttõukavad jõud hirmu ja valu näol, vaid ka sama kiirelt eesttõmbavad jõud uudishimu, kire, naudingu ja tasakaalu kujul. Et seda protsessi nii inimeses kui organisatsioonis juhiks teadlikkus. Teadlik enesejuhtimine on teadliku organisatsioonijuhtimise alus.
’Head’ nimes viitab just teadlikkusele – samas mitte pelgalt ratsionaalsusele, vaid ka teadlikkusele sellest, mis toimub tundemaailmas, südames, kõhus, kuklas, kellel kus. ’Flow’ aga tähistab voogu, mis saabub siis, kui oma elu teadlikult kõiki ajuosasid ja meeli kasutusele võttes juhtima hakata. Selle aluseks on uudishimu ja algaja meel. Need viivad säilenõtkuseni, selle graatsilise paindlikkuseni, mille toel kõik valud ja vead muutuvad silmapilkselt õppetundideks ja teisiti neid enam võtta ei oskagi. Sealt tulevad kirg, nauding ja tasakaal. Ilus on olla voos.
