Ühel hommikul metsajalutuskäiku tehes otsustasin teadmata põhjusel, et tahan proovida, kuidas on kõndida teerajal silmad kinni. Sulgesin silmad ja hakkasin astuma. Tundus turvaline. Rada oli tuttav ning kui taldade all kõvaks tallutud lume asemel hakkas pehmem tunduma, teadsin, et olen rajalt kõrvale astunud. Sellest katsetusest sai alguse metsaskäikude jada, mille tulemused ja seosed elurajaga teile siia mõtisklemiseks laotan.
See esimene käik pani mõtlema, et millises etapis oma elus olen astunud silmad kinni, sest rada on olnud tuttav ja turvaline. Pikalt ühel töökohal töötades juhtub see kahtlemata, isegi kui sees olles tundub, et muutusi jagub. Hiljem tagasi vaadates selgub ikka, et silmad olid siiski kinni ning julgeid samme nende olukordade muutmiseks, mida isegi toona oleks saanud muuta, ma tegelikult ei teinud.
Laupäevane jalutuskäik lisas veel mõningaid paralleele tuttaval rajal kõndimisele. Kui tead teed, kus astud, kas ei lähe siis mitte mõtted kergemini jalutama ning ümberringi toimuvat enam nii hästi ei märka? Nii jäävad tuttaval rajal, oma mõtteis kõndides märkamata sageli ka huvitavad ja kasulikud võimalused. Kui nüüd mõelda aga tuttaval rajal jooksmise peale, siis, isegi kui olla ümbritseva suhtes tähelepanelik, ei ole võimalik kõike märgata. Sestap tasub näiteks tööalast sprinti kavandades panna sellele sprindile siiski tähtaeg või määrata vahepeatused ümbritseva ning iseenda vaatlemiseks ja sealt endale vajaliku info kogumiseks. Peatumata edasi tormates võib sprindi lõppedes olla juba hilja sihti korrigeerida.
Ühel hommikul võtsin metsas nõuks katsetada silmad kinni võsa ja puude vahele sukeldumist. Vaatasin välja sihtpunkti, sulgesin silmad ja asusin lumes sumpama. Küllalt kiiresti tõstsin käed näo ette, et kaitsta end okste eest. Seda tuleb teha ka silmad lahti võõras võsas liikudes. Turvaline tundus ikka, sest lumi oli toona veel paks ning miinuskraadide tõttu olin riides nagu kubujuss – paksud suusapüksid ja kohev jope. Seega oli see katsetus tegelikult ikka veel turvatsoonis, kuid avastused olid sellegipoolest minu jaoks kõnekad. Kui silmad on kinni, peavad kõik muud meeled olema eriti aktiveeritud ning käed ja jalad on sõna otseses mõttes tööd täis. Pärast ca 10m astumist avasin silmad ja sain aru, et olen plaanitud sihist 4-5m vales suunas liikunud ning ühtlasi mõistsin, et ma polekski suurema okstes ragistamiseta, ja ilmselt ka end või riideid vigastamata, nende sihitud kaskedeni jõudnud. Oksad turritasid minu suunas. Eemalt ma seda ei näinud. Ehk et kui ellu muutusi tahta, siis tuleb silmad avada, siht välja valida ning kõik meeled kasutusse võtta, sest muul juhul lihtsalt vigastad end ja paned sihistki mööda. Muutus tähendab, et astud väikeste sammude haaval edasi, vahepeal nii rada kui sihti korrigeerides.
Varasematest talvistest käikudest haakus siia ka kord, kui läksin enda arvates mööda oma salarada ning seal olid juba ühed suured jäljed ees. Pöörasin veel salajasemale rajale ning sealgi sattusin äkki samadele suurtele jälgedele. Korraks üllatusin, olin isegi pettunud, kuid siis rändas mõte hoopis soojematele radadele ning metsast väljusin mõttega, et tegelikult ei ole me oma eluteel kunagi üksinda. Keegi on just seda rada või rajajupikest mingil moel kunagi käinud. Isegi kui praegu tunned end üksinda, sest pole veel leidnud kaaslasi, kellega koos astuda, siis annab see teadmine kindlustunde, et siin maailmas on alati kuskil keegi samal teel. Küllap te varsti kohtute, eriti kui sa ise selleks ka võimaluse annad. Teinekord on mööda kellegi jälgi hoopis julgem tundmatus suunas astuma hakata. Nii et tasub uurida, kuidas need, kelle tegevust hindame, neid asju teevad, mida meie teha tahame.
Tol silmad-kinni võsas ragistamise päeval tegin ma veel ühe uudishimuliku käigu. Nimelt, kui metsa sisenedes olin küll esimene inimene värskel lumel astumas, oli loomarahvas juba oma jäljed jätnud. Raja kõrval oli kalpsanud jänes, pisut vildakalt, mitte tavapärase tagurpidi T vaid hoopis tagurpidi L-kujuliselt, samal ajal kui L vahepeal saba teiselepoole keeras. Jälitasin neid jälgi. Kui need äkki rajalt metsavahele pöörasid, otsustasin järgi minna. Kes oleks tol hommikul metsa jalutama sattunud, oleks näinud mind põõsaste all jänesejälgi mööda roomamas. Jõudsin lagedamale platsikesele, kus jälgi oli palju, nagu jäneste kokkutulek, see tegi kuidagi rõõmsaks. Siis leidsin kitse magamisaseme puu alt, pikutasin korra seal ja vaatasin sinisesse taevasse, ning jätkasin teekonda mööda kitsejälgi, ikka võimalikult autentselt. See oli päris tore perspektiivivahetus. Ka mitte asjata.
Metsast välja tulles mõtlesin turtsudes, et kui keegi oleks näinud, oleks ilmselt abi kutsunud 😀 Ja see lükkas käima mõttearenduse teemal, et miks ma nii arvan. Tegevustel on oma koht ja aeg, öeldakse. Kui ma oleksin jahimees või hoopis bioloog jäneste populatsiooni ja radasid kaardistamas, siis oleks säärane roomamine täitsa normaalne, kuid nüüd äkki mulle, kes ma tahan asju veidi teisest perspektiivist vaadata, tundub sobimatu ja naljakas. Selge see, et tegemist on taaskord ühiskondliku kirjutamata normiga, millest minu jaoks küll mitte mingit kasu ei ole, seega selle kasutu mustri saab rahulikult tasapisi ära kustutada. Minu eesmärk oli tajuda teisi vaatenurki, sestap on metsas jänkujälgede järgi roomamine normaalne, sest on see ju üks võimalik viis selleks. Teisi vaatenurki saab ka tuttaval rajal, aga rohkem võimalusi on jooksuringi teisi tänavaid mööda tehes või teistmoodi ringiga koju minnes.
Pärast seda pimesi võssa sukeldumist ja jänese jälgi mööda roomamist käin ma metsas hoopis teisiti. Kui suure sula järel kinnitallatud metsarada jäärajaks muutus, andis see veel rohkem hoogu metsa sisse sukelduda. Kuid radu leian sealtki siiski mitmeid. Möödunud nädalavahetusest jäin nuputama, et huvitav, millist tähendust võiks minu jaoks endas kanda see, et ma kitsejälgi mööda astudes seekord üle 10 „Rosin šokolaadis” paki oleksin võinud kokku koguda. Ma ei ole veel jälile jõudnud. Ju on metsal veel sõnumeid varuks.
Kokkuvõtteks:
-
Kui tahad oma elus midagi muuta, siis on vältimatult vajalik silmad avada ja tavapäraselt rajalt kõrvale astuda ning olla valmis pidevalt rada ja sihti korrigeerima.
-
Sa ei ole üksinda, sest keegi on kuskil kunagi seda rada juba astunud või praegu astumas, üles leiad nad aga siis kui silmad lahti teed ja oma ringkonda uuendad.
—————————————-
Võimalus osaleda testgrupis!
Kui tahad silmi avada ja ringkonda uuendada ühekorraga, siis ootan sind 23.-25. aprillini Põlvas toimuva kompassi seadistamise nädalalõpu testgruppi.
See nädalalõpp sobib sulle, kui tunned end täna elus justkui päris hästi, peaksid enda standardite järgi olema rahul, kuid tööalases mõttes siiski miski kripeldab, sest
- sa pole kindel, kas see töö on see, mida edasi teha tahad
- sa ei tea täpselt, millise sihi poole see töö sul liikuda aitab
- sa tahaksid maailma parandada, kuid ei näe tänasel tööl selles oma osa
ja sul on soov see päris oma Põhjanael leida ja oma tööellu rohkem tähendust tuua.
Kui oled huvitatud lisainfost, klõpsa allolevat nuppu hiljemalt 4. aprillil ja anna endast teada. Testgruppi mahub veel juurde 3 inimest!
