Kas Sul on ka mõnikord nii, et üks harjumus jääb külge nagu nipsti, aga teisega proovid aastaid, kord piitsa kord präänikuga, aga tulemus on ikka üks ümmargune null? Tahad sa ennast selles osas paremini mõista? Nii hästi, et saad endale selle oodatud kangekaelse harjumuse ehk külgegi lõpuks?
Igasugused harjumused, reageerimised ja käitumised on kujundatavad. Muutused algavad väikestest sammudest – mäe tippu jõudmiseks tuleb kõigepealt teha esimene samm. Paremaks inimeseks saamine algab ka väikestest sammudest. Ja paremaks mitte kellegi teise arvates, vaid just sinu enda arvates ja sinu enda jaoks, nii nagu sina tahad. Ja selle teksti abil oma käitumise läbimõtestamine võib olla üks sinu väikestest sammudest.
Kui kaua harjumuse/käitumise omaksvõtmisele kulub?
Kunagi aastate eest tuvastasin ma, et uute tegutsemisviiside omaksvõtuks kulub mul ca kaks nädalat. Alguses on tsipa ebamugav ja mõtled igasuguseid asju ja on tung teha vanamoodi, aga siis vaikselt harjud ära ja pärast on imelik mõeldagi, et teisiti tegutsesid. Üks hea näide sellest ammusest ajast oli see, kui me veel linnas elasime ning meie kortermaja kõrvale tänavale, kus ei olnud kõnniteed, pandi jalakäijatele keelumärk, ning tuli hakata maja eest ülekäigurada ületama ning paarikümne meetri pärast uuesti üle järgmise ülekäiguraja tagasi navigeerida. Ja nõnda nii koju tulles kui kodust minnes. Esimesed kaks nädalat käis selle mitmekordse ületamise ajal minus päris korralik sisekõne
- 1: „See on ju vajalik ja nii on turvaline, ega see asjata pole siia pandud.”
- 2: „Ahh, kui nõõmee. Kaks meetrit sealt maja otsast mööda autoteed silgates saaks ju palju kiiremini!”
- 1: „Oh, come on, mõtle nüüd, see on ainult suts, ajakulu on küll mõttetu argument.”
- 2: „Ma ei saa aru, miks see maja üldse nii tee äärde on ehitatud. Võtaks selle otsmise keldrisissepääsu ära, seal nagunii mingit kingseppa enam ei ole, siis mahuks kõnnitee ka ära.”
Jne.
On selline sisekõne teile tuttav mõne asja uutmoodi tegemisel? Kumb peale jääb ja mis argumentidega? Sedasama sisekõnet saime siin kaasaga koos kevadel kuulata ja kirja panna kui ühes ägedas teadlikkust tõstvas toitumisväljakutses osalesime. Oiii, kuidas kõnelevad omavahel toidusaatan ja toiduingel (nagu Eric Edmeades neid nimetab) sellest, mida peaks sööma ja miks. Aga selle teema jätan mõneks teiseks korraks.
Kui mina tuvastasin, et mul kulub ca 2 nädalat, siis Robin Sharma ütleb, et selleks kulub tegelikult isegi rohkem – suisa 66 päeva. Kahtlustan, et vahe tuleb sellest, millise mastaabiga see muutus meie jaoks on ning kui sageli seda teeme ja siis on veel sülega teisi tegureid veel, mida veidi allpool selgitan.
Kõige raskemad ongi need esimesed nädalad selles olukorras, kus tuleb vanad harjumused sõna otseses mõttes hävitada, et uutele ruumi teha. Ei saa korraga kõndida maja ääres autoteel ja teiselpool kõnniteel, tuleb valida üks. Lisaks ei tule meile kaikaid kodaraisse tsuskama mitte ainult meie sisekõneleja, armu ei anna ka meie väline keskkond ja sõbrad-tuttavadki. Isegi pereliikmed on kõvasti „abiks”, et sa kindlasti midagi sellist endale külge ei harjutaks, mis neid kuidagi mõjutada võib. No näiteks mina siin harjutan lastele ruumi jätmist, et ma ei vastaks küsimustele, millele neil samahästi endal on võimalik vastata
Emme, kas ma panen õue mütsi pähe? Vastusevariandid a) jah/ei; b) mine katsu ise järele; c) kuidas sa teada saaksid, kas panna või mitte panna? (Viimane on minu jaoks ideaal, kuid a ja b kipuvad ka ikka veel automaatselt pilti)
ning ei teeks nende eest asju, mida nad saavad ise teha.
Ja arvate, et see tuleb lihtsalt? No ei ole nii. „Emme, sa ei aita mind üldse, sa üldse ei hooli minust.” Jess, eksole. Täpselt see vastus, mida ma ootan ja mis mind uue harjumuse kujundamisel toetab, kas pole?! 😀 Lapsed on elu õied ja superhead peeglid meie enda käitumisele. Valusad sellised.
Sharma ütleb, et esimesed 22 päeva kuluvad vanade harjumuste hävitamisele, järgmised 22 uute kohandamisele ja kõhklustega toimetulekule ning viimased 22 uute harjumuste integreerimisele oma ellu. Ehk et enne kolme kuud uue harjumusega müttamist ei tasu alla anda, see peabki raske olema.
Kuidas aga ikkagi saada aru, miks üks harjumus jääb külge/läheb küljest kergemini kui teine?
Olgu nii. Ei maksa uue aasta lubaduste täitmist juba 3. jaanuaril katkestada. Aga mis veel? Mina pakun, et kõigepealt mõtle selgelt läbi, mis see on mida ja kuidas teha tahad. Tahad sa endale lugemisharjumust külge harjutada või tahad, et saaksid süveneda rahulikult ka siis kui inimesed töö juures kabinetis ringi sebivad või tahad hakata tervislikumalt toituma või tahad hakata hommikul kell 6 jooksmas käima? Mõtle välja, kas see on uus harjumus, uus eluviis, uus reageerimine mingile olukorrale või uus käitumine.
Kasulik on see eesmärk sõnastada enda jaoks positiivselt. Näiteks, et mitte kohvisõltuvusest vabanemine pole eesmärk, vaid kohvisõltumatuse saavutamine. Ja siis kirjutadki lahti: „Tahan otsustada ise teadlikult ja kehatungidest sõltumatult, kas ma praegu kohvi tahan või mitte. Tahan olla hommikul ergas ja rõõmus vajades selleks vaid klaasitäit vett või smuutit.” Mõistad? Meie alateadvus ei tee vahet, kas me räägime endaga positiivselt või negatiivselt, ta ühendab selle lihtsalt kenasti kokku üheks neutraalseks lauseks ja toetab meid meie püüdlustes: „Mis sa ütlesid? Kohvisõltuvus? Selge, kuuletun, aitan sul püsida sõltuvuses.”
Kui on selge, millist käitumist kujundada tahad, siis pakun sulle siin välja neli sammu, mille toel seda olukorda veidi lähemalt uurida.
Samm 1: uuri keskkonda
Kui mõelda selle ülekäigurajanäite peale, millest alguses rääkisin, siis seal oli uue käitumise kujunemisel kindlasti oluline keskkonna tugi. See punase äärega ümmargune liiklusmärk, mis majaotsa juurde ilmus ja iga kord silma karjus, ning korralikult tähistatud ülekäigurajad. Nii et kui sul on mingi käitumine, mille olemusse tahad veidi piiluda, siis küsi endalt:
- Kas ja kuidas füüsiline keskkond mu eesmärki toetab? (nt kas mul on kodus koht, kus mõnusalt lugeda, sest seal on valge ja vaikne? On mul raamatuid kodus? Kas raamatukogu on lähedal/mugavasti ligipääsetav? Kui tahad lugemisharjumust kujundada. Kas mul jooksuriided ja tossud on? Kas kodu lähedal on mõnus koht, kus joosta või tuleb kaugemale sõita?)
- Millal tahan seda tegevust teha ja kuidas see aeg sobib? (nt tahad lugeda laupäeva hommikuti kell 9, kuid lapsed ärkavad varakult ja mängumöll ei lase süveneda, või tahad lugeda õhtuti voodis, kui tegelikult oled väsinud, kolm minutit pärast alustamist kukub raamat näole)
- Kellega koos ma seda tegevust teen või kes on minu ümber? Kuidas nemad mind toetavad? (vt laste näidet eelmises punktis või siis mõtle nt raamatuklubile või sõbraga koos raamatu lugemisele)
Kui need keskkonnapunktid kokku panna ja selgub, et juba siin tasandil saad kohendusi teha, siis alustagi siit. Kui aga vastasid küsimustele ära ja saad aru, et keskkond on ideaalne, aga ikka ei toimi, siis loe edasi.
Samm 2: uuri oma teadmisi ja oskusi
Nüüd on paslik uurida, et millised teadmised ja oskused täpsemalt selle plaanitud käitumismuutuse soodustamiseks vajalikud on. Nii et küsi endalt:
- Mida ma pean teadma selleks, et seda tegevust teha?
- Mida ma pean oskama, et see käitumine töötaks?
Tahad jooksmas käima hakata? Kas oskad jooksutehnikaid? Tahad tervislikult toituda? Kas oskad süüa teha? Kas tead, kust leiad tervisliku toitumise retsepte? Kas tead, mida tervislik toitumine sinu jaoks tähendab? Kui tahad töö juures süvenemist ja segajate ignoreerimist harjutada, siis ehk peaks lugema mõnd raamatut, mis keskendumisest räägib või suhtlema terapeudiga, kes süvenemise taustalugu avada aitab? Kui kripeldama hakkab, et ega ikka täpselt ei tea või ei oska küll, siis pusi siin edasi. Pane endale kirja, kust ja kellelt võiksid infot saada, kuhu koolitusele või treeningule end kirja panna jne.
Toidutegemisega minu puhul nii oligi, et tahtsin küll tervislikumalt läheneda, aga ega ikka väga aimu ei olnud, kust üldse alustada ja mis oleks hea. Ja kuna aega ju ka polnud otsida, siis nii jäigi. Aga siis tuli see programm ning tundsin, et sealt ma saangi kõik selle, mis praegu puudu on – teadmised ja oskused. See väline surve. Sain muidugi palju rohkem, see programm kujundas ümber ka minu väärtuste ja uskumuste paketi, mis toiduga seondusid. Ja seda kõike karantiini ajal, mil muidu oleks toiduteo igavuse kätte ilmselt ära surnud, aga programm hoidis meid kogu aeg ärksana.
Kui tead täpselt kõike ja keskkond ka soosib käitumist, aga ikka ei tule, siis süvene järgmisesse punkti.
Samm 3: uuri lähemalt, mida oluliseks pead
Vaata nüüd natuke enda sisse, et mida sa konkreetse tegevusega seoses väärtustad ja millesse usud. Siin on mitmeid võimalusi. Üks viis on näiteks meenutada, kuidas lapsepõlvekodus mingitest kavandatud käitumise või tegevusega seotud asjadest räägiti või kui need praegu jutuks tulevad, siis milliste sõnadega sa ise neist räägid?
On vaks vahet, kas lapsepõlvekodus oli kolm maast laeni raamaturiiulit ning kogu aeg näha ema ja isa lugemas või oli raamatuid vähe ning kui julgesidki raamatuga kusagile nurka pugeda, tuli isa ja käratas, et marss traktorirooli, mis passid siin tühja, tee midagi kasulikku. Teinekord piisab, kui selliseid asju öeldakse meile lapsepõlves ühe korra ja mõtlemata sellega isegi midagi halba, võibolla isegi naljatamisi, täna me ehk isegi ei mäleta seda, aga see juurutab mustri: niikui raamatu kätte võtad, tuleb pähe, et tegelikult on nõud pesemata või riiul parandamata, ja juba panedki raamatu käest ning tõttad tegudele.
Vaata endale ausalt otsa, sest minu jaoks on järgmine küsimus sel hetkel alati see, et kes räägib? See on koht, kus saad teadlikult mõelda, et millist lugu sina endast ja endale rääkida tahad? Millesse sina päriselt usud ja mida oluliseks pead? Kui eelnevates punktides paistab kõik korras olevat, siis tuleb vastus painavale küsimusele, miks ma selle tegevusega alustatud ei saa, väga suure tõenäosusega siit.
Samm 4: kuidas endaga räägid?
Ja julgetele on mul pakkuda veel järgminegi samm – kui mõtled sellele käitumisele, mida endas arendada tahad, siis kuidas sa endaga räägid? Millised sõnad, mida endale ütled, toetavad selle eesmärgi saavutamist ja millised takistavad?
Minu üks parimaid kombosid sellesama toitumisteemaga seoses on kaks täiesti positiivset minapilti, mis ometi takistasid tervisliku toitumise ja käitumise teele asumist: Ma olen maiasmokk. Ma ei võta kaalus juurde, pole vahet, mida söön või kui palju trenni teen. Oi, ja need uskumused kandsid mind aastakümneid. Siiamaani. Ja tundub, et noh, mis siis on, eks. Aga oli kaks harjumust, mille kujunemist selline tore positiivne minapilt takistas: hommikused võimlemised ja tervisliku toitumise kujundamine ning suuremast magusast loobumine.
Siis läheb vaja selliseid karmimaid uskumuste ja minapildi muutusi, et asjad liikuma hakkaksid. Võimlema hakkasin ma hommikuti väga usinalt väga äkki – kohe pärast seda kui sain teada, et mul on kõhu sirglihas lahknenud ning kui ma seda ei treeni, siis hakkab see elukvaliteeti veel rohkem mõjutama kui ta seda juba tegi. Vahetasin uskumuse „Ju nii peab pärast sünnitust naistega olema” uskumuse „Õigesti treenides saan ise olukorda kontrollida” vastu. Ja nii on parem küll. Aga ma enne lihtsalt ei teadnud. Ehk siis siin mängisid olulist rolli eelkõige teadmised ja oskused (füsioterapeut näitas täpselt ette, kuidas harjutusi teha) ning uskumused enda kui naise ning elu kohta üldisemalt.
Kõike seda soovitan ma vägagi teha kirjalikult, sest peast väljutades muutuvad mõtted palju paremini analüüsitavaks ning uusi mõtteid genereerub justkui iseenesest juurde. Ja kui midagi avastad, jaga seda minu ja teiste lugejatega!
TEE NII!
- Sõnasta uus käitumine jaatavas vormis ja positiivses võtmes.
- Uuri keskkonda – Kus? Millal? Kellega?
- Uuri oma pädevust – Mida pean teadma ja oskama, et seda sooritada?
- Uuri oma väärtusi ja uskumusi – Mida enda, lähedaste ja maailma juures oluliseks pean? Miks ma seda teha tahan? Miks ma seda ei tee? Kuidas endale seda kõike põhjendad?
- Uuri oma mina-pilti – Kes ma olen? Kuidas endaga räägin?
