Disclaimer (vastutamatusesäte) kõigepealt – ma ei ole suhteekspert ega terapeut, kõik alljärgnev ning ka kahes järgnevas postituses ‘Parema mina abivara’ ja ‘Üheskoos kasvamise abivara’ kokku kogutu on puhtalt 40aastase elukogemuse ja 20aastase kooselukogemuse väike destillatsioon.
Harriet Lerner ütleb Mary Karri parafraseerides, et düsfunktsionaalne on iga suhe, kus on rohkem kui üks inimene. Rohkem vist polegi vaja öelda? Veider, et just oma kõige olulisemates ja sügavamates suhetes oleme kõige harvemini küpsed ja analüütilised. Lerner ütleb, et tegelikult me teame väga hästi oma sisimas, kuidas tahame elada, eriti just kooselu alguses – lubame anda endast parima, kohelda üksteist austusega ja lahkelt, kuulata üksteist, vabandada kui miskit vussi läheb, üksteise eest hoolitseda jne. Siis tuleb elu peale. Ja see elu on keeruline ja segane. Ja nõnda need lubadused aknast välja hiilivad.
Kogu meie 20 kooseluaasta lugu ma siia ei kirjuta, igasuguseid aegu on olnud, nagu suhtes ikka, aga alati jõuame jälle laineharjale ja see on hea uskumus, mida endaga kanda. Täna oleme abieluga sellel laineharjal, kus abikaasa aktsepteerib mind sellisena nagu ma olen, annab mulle ruumi olla mina ise (isegi kui see pole päris ühiskondlikult aktsepteeritud viis olla). Ja mina annan talle ruumi. Ja see loob meile kahele, oi, kui palju ruumi. Siia punkti oleme 20 aasta jooksul koos kasvanud. See ilmselt ongi tingimusteta armastus.
Eluloo ümberkirjutamise asemel tundus kompaktsem panna kirja mõned põhimõtted, mis mind on edasi aidanud, ning abivara, kes või mis mind ja meid sel teel on aidanud. Jagan need kolme järjejutulaadsesse osasse, mida igaühte eraldi seedida. Ehk leiad minu kogemusest oma väikese sammu, mida edasi astuda, et mõtteviisidega tööd teha või enda ja paarisuhte arendamiseks midagi uut praktiseerida. Loe kindlasti harjumuste kujundamise postitust ka, see toetab plaanitud käitumise muutust põhjalikumalt ja sügavamalt.
Esimeses postituses võtan vaatluse alla mõned mõtteviisid, mis minu arvates hea paarisuhte aluseks on. Mõtteviisid, mida loomulikult tuleb ka praktikas rakendada, vastasel korral on tegu lihtsalt filosofeerimisega ja kasu pole miskit 🙂
Iga suhe kellegi teisega algab suhtest iseendaga
Mind kannab kõige rohkem elus edasi just see mõte. Esmalt tuleb aega võtta iseendale, õppida ennast armastama, endaga kenasti rääkima ja õppida austama iseennast ja enda otsuseid. Mina kippusin olema kena kõigi teiste jaoks, sõites üle iseenda soovidest ja vajadustest. Tegin otsuse, et esmaspäev on minu arengu päev ja ettevõtte asjadega järjele saamise päev ning juba järgmisel hetkel teatan telefonis, et jaa-jaa, esmaspäeval sobib kohtuda küll. Tallinnas. (Ma elan Tartus.) Päriselt?! Seda osa mõtteviisist ma jätkuvalt veel treenin.
Jälgi ennast, et kui võtad vastu mingi sisemise otsuse, mis kedagi teist ei puuduta (loen täna 30min raamatut, teen endale õhtul maniküüri, pärast tööd lähen teen metsajalutuskäigu), siis kui sageli juhtub, et lased need endale antud lubadused üle, sest süüa oli vaja teha ja lastel läks magaminekuga nii kaua ja ega ma öösel ka maniküüri ei tee ju ning pärast tööd oli selline vir-varr, et üldse läks meelest see jalutuskäik lõpuks ning meenub alles siis kui pea padja sisse vajub ja teki kurgu alla vead? Need on väiksed asjad, kuid tasub meeles pidada, et the way you do anything is the way you do everything (see viis, kuidas teed midagi, on viis, kuidas teed kõike), isegi kui seda endale tunnistada ei taha.
Seega algab suhe minu jaoks suhtest iseendaga. Miks peaks keegi mind armastama kui ma ise ennast ei armasta ja enda eest hoolt ei kanna, ennast ei väärtusta ega austa?
Mina ei vastuta teise inimese mõtete ja tunnete eest nagu tema ei vastuta minu mõtete ja tunnete eest
See ei tähenda, et ma olen otsekohesusega muutunud ebaviisakaks ja teen sõnadega haiget. Sugugi mitte. Sõnadel on minu jaoks endiselt suur kaal ning sätin neid ritta hoolikalt, kuid ma ei hoia mõtteid ja kerkivaid tundeid enam endale. Pereringis tõi see esialgu päris korralikke vastureaktsioone esile. “Emme, miks sa nii kuri oled?” Kusjuures ma lihtsalt olin konkreetne ja resoluutne. Varem sõnastasin oma konkreetsed sõnumid lapse jaoks ambivalentselt – naeratades, ümbert kinni võttes ja pehmelt. Pereterapeut juhtis sellele tähelepanu. Ise ei kipu me neid asju enda juures nägema. Minu kõige klassikalisem mitteotsene kõneviis oli vast ca 19 aastat tagasi Valgas toidupoes, kus kurguvalu leevenduseks sidruni küsimine müüjalt (no ei leidnud riiulitelt) tundus liiga otsekohene ja küsisin hoopis: “Kas teil sidrunilaadseid elemente ka on?” Müüja arusaamatusest tulvil pilk sundis siiski konkreetsem olema: “Sidrunit noh.” Ebamugav oli liiga otse öelda. Enam ei ole, sest ma saan aru, et konkreetsus on hea ja selge ning kui see peakski haiget tegema, siis on inimesel endaga vaja tööd teha. Ma saan muidugi coachina aidata kui vaja 😀
See on ühtlasi olnud ka valus tõdemus. Eriti just lause teise poole pärast. Mitte keegi pole vastutav tunnete eest, mis minu sees kerkivad. Tunded kerkivad mõtetest ja mõtted on minu omad, mis tulevad kuskilt muudest seostest. Kui neid mõtteid jälgida, siis saad aimu, mis millist nuppu vajutab, ja nende nuppudega on võimalik tööd teha. Valus on tõdemus seepärast, et alati kui tahaks lihtsalt kõik endast välja lasta ja kellegi teise peale vastutuse lükata, siis tuleb see meelde ja mõtlen, et kurat, teinekord oleks tore lihtsalt elada õndsas teadmatuses sellest arusaamast ja end välja elada. See ei tähenda, et ma tundeid endasse või endast välja ei lase, ikka lasen, aga niisama tühja ma ei lärma. Veidi vaatlen uudishimuga neid enda sees kerkimas, võimalusel kirjutan päevikusse (minu eneseanalüüsi viis), jälgin, kuhu need viivad ja siis lähen rahulikult räägin, mis mida minus tekitas, ka partnerile.
No näiteks ma just üle-eile peatasin kaasa köögis kraanikausi ääres ja pakkusin talle (lapse mahitusel muidugi) välja, et jätaks pühapäeva hommikuks teleri lahti, siis saavad lapsed laupäevaõhtuse multa järele vaadata. “Me ju ise tahame, et nad varem hakkaks ärkama ja kui meil veel telekas hommikuti lahti oli, siis ärkasid nad nii varakult.” Ise õhevil, et täiesti geniaalse win-win lahendusega välja tulin. Kaasa ütles selle peale, et nad magavad praegu paremini ja siis ei saa nad hommikuti jälle midagi tehtud ja jääb nii, et on kinni. Tundsin, kuidas miski sees kihvatas. Tõmbusin tõsiseks, tegin asja tualetti ja mõtlesin, et mis see siis oli nüüd, mis kihvatas. Kuna olen seda enesessevaatamist pikalt teinud, siis ma ei žongleeri nendes sisevestlustes oletatavate vastulausete ja argumentidega, vaid vaatan sisu asemel vormi. Ja sealt ma ühe väikse selli kükitamas leidsingi – kihvatus tekkis sellepärast, et tundsin, et minu geniaalne idee ei saanud tähelepanu ega tunnustust, vaid kaasa sõitis sellest üle. Mitte see, et ma ei saanud oma tahtmist, mida võiks esmapilgul arvata. Nõnda ma talle pärast, natuke mossis näoga, diivanil ütlesingi. Kaasa vabandas, sest ta seda teha ei tahtnud (ja ma täitsa usun seda) ning küsis, et mida ta teha saab. Palusin tal seda ideed nüüd nullist uuesti hinnata. Ja siis ta hindaski. Et, noh, on küll päris hea mõte laste ärkamisaja nihutamisel, mida siin kooliaja lähenedes nagunii vaja teha on. Jäime ikka üheskoos selle otsuse juurde, et ei tee telerit lahti, aga minu mõte sai ka väärilise kaalu ja elu oli jälle lill. Sellised väiksed asjad ja analüüsid õpetavad ennast nägema ja tundma. PS! Teler ununes siiski lahti ning enne kui meie pühapäeval voodist välja saime, vaatasid lapsed juba laupäevaõhtust filmi järele. Aga kell oli ikka juba 10.
Kui miski mind teise inimese juures häirib, siis, hurraa, see on minu probleem ja minu tunne ja vaatan kõigepealt peeglisse
Minu meelest parim viis mingi häiriva käitumise suhtes endale pilt ette saada on psühholoogiast teadatuntud kolmeosaline minasõnum, mida saab ülihästi praktiseerida Gordoni perekoolis (seda soovitame kahel käel). Seda ei pea isegi välja ütlema kellelegi, piisab kui enda sees proovida läbi mõelda – neutraalne olukorra kirjeldus, mis tundeid minus see olukord tekitab, mida see olukord minu jaoks kaasa toob. Mina kasutasin seda, tõsi, rohkem lastega seoses, aga see töötab igas olukorras. Sageli selgub, et polegi mingit käegakatsutavat tagajärge või põhjust või ei oska isegi tunnet selgelt sõnastada. Ja siis tuleb taas endasse kaevuda, sest ilmselt on see seotud mõne olukorraga minevikust, mis sarnastel tingimustel alati sama tunde vallandab. Kui sellele jälile saada, on pärast mõningast harjutamist jada katkestatud ja elu jälle ilusam.
Üks asi veel. Kui kellegi käitumine või sõnad minus midagi käivitavad, siis võib olla tegemist millegagi, mis mind enda juures ka häirib, või miski, mida ma endas hoopis arendada tahaks. Ehk siis igal juhul on vastus meie enda sees, mitte teises inimeses, sest täiesti kindel on, et mõnd kolmandat isikut ei pruugi konkreetne käitumine või reageerimine absoluutselt häirida (eeldusel, et see pole midagi radikaalset, eks), sest tal ei ole selleks sees ühtegi konksu, mille külge haakida. Ehk et kui häirib miski või saame haiget millestki, siis vutt-vutt peegli juurde. Mida see minu kohta räägib? Kuidas mina olen selles olukorras kaasosaline? Sest teised ei saa meile teha midagi sellist, mida me ise ei luba, isegi kui me konkreetsel hetkel oleme selles osas pimedad. Aga ennast pärast silmadeavanemist kiruda pole ka põhjust, sest tol hetkel andsin ju endast parima ja olin parim mina.
Paarisuhtes olen ma naine
On sul on olnud kunagi tunne, et su mees pole piisavalt mees/naine piisavalt naine su kõrval? Minu küsimus sel hetkel endale oli, et mida see meheks olemine minu jaoks tähendab ja kas ma lasen tal see mees olla, keda mina temas otsin?
Ja siin pole isegi oluline, mis soost paarilised üldse on, sest see kehtib igas paarisuhtes. Meis kõigis on mõlemad pooled olemas ning erinevates olukordades rakendame erinevaid osasid endast. Ema, koolitaja või juhi rollis olen mina see, kes otsustab, korraldab ja majandab ning seega teeb seda, mida ürgsel ajal mees tegi – võttis kivikirve ja oda kaasa ja läks mammutit jahtima. Aga paarisuhtes sain aru, et ma nii ei taha. Aega läks selle tõdemuseni jõudmiseks muidugi palju aastaid.
Esimese sammu tegin umbes meie 7. kooseluaastal kui ma äkki sain aru, et see lõputu virisemine, et mees kodus midagi ei tee, on üsna palju mu enda teha – ma ju ei lasknudki! Kõike pidin ise tegema, et perfektselt välja tuleks ja oleks nii nagu mina seda ette kujutan. Päritolupere kaasavara. Kaks kuud pingutasin ja hoidsin end tagasi, et jätta mehele ruumi tegutsemiseks ja otsustamiseks, enne kui see loomulikuks muutus ja enam pingutusena ei tundunud. Nüüd olen seda viimas järgmisele tasandile, kus otsin kontakti selle ürgse naiseliku väega enda sees ja ütlen ja teen asju kõhutunnet järgides (nagu siis, kui mees läks mammutijahile ja naine kodusoojust hoidma jäi), jättes otsustamise, et mida selle minu kõhutundest kerkivaga peale hakata, mehe teha. No seda me alles harjutame. Põnev on.
Suhe iseendaga, vastutus oma tunnete eest, peeglisse vaatamine ja soov jääda naiseks on põhilised mõtteviisid, mis mind kannavad ja mida usun olulise olevat, et suhted toimiksid. Sinna otsa
- kustumatu uudishimu ja tahtmine uusi asju proovida,
- kannatamatus midagi lihtsalt haududa lasta, sest see tundub nii mõttetu,
- tänaseks juba täitsa hea oskus asju teise nurga alt vaadata ja teistmoodi lahti mõtestada ning
- muidugi absoluutne vabaduse tunne alati abi küsida, kui mõte kinni jookseb.
Sellest viimasest, abiküsimisest ja -otsimisest, tuleb juttu järgnevas kahes postituses, kuhu olen koondanud need asjad, mis on mind minu kasvamise teel aidanud ning mis on toetanud meie kasvamist üheskoos paarisuhtes.
