Asjad ei edene, poolikuid projekte muudkui koguneb, kuigi sa annad endast päeva jooksul kõik. “Ilmselt on asi ikkagi minus,” mõtled, “Pean kuidagi süsteemsem olema ja mingi parema ajajuhtimise süsteemi kasutusele võtma.” Teised ümberringi muudkui toimetavad ja saavad ju hakkama. Kellelegi pole kurta, sest ise ka täpselt aru ei saa, mis toimub. Ümbritsevad inimesed ka mitte. Ülemus soovitab paar päeva vabaks võtta, sest tema ei tea ka, mis see läbipõlemine on ja kuidas seda ära tunda.
Nii algab läbipõlemise lugu.
Õpi märkama ja ennast kuulama
Läbipõlemisele eelneb stressorite kuhjumine ja see on etapp, kus saad veel ise asjadele sõrme peale panna ja tegutseda. Seda etappi peab igaüks enda puhul ise märkama õppima. Minu jaoks on esimene märk alati nohu või kurguvalu ning järgmine on emotsioonide kõikumine. Ma lihtsalt ei ole kunagi haige ja emotsionaalselt olen stabiilne, nii et kui midagi muutub, saan aru, et kuskilt on miskit üle läinud ja korrigeerin kiiresti. Ettevõtjana ja oma aja ning tegevuste peremehena on mul enamasti võimalik kiirreageerida. Või kui ei ole, sest mingi tähtaeg on ees, siis korrigeerin uneaja pikkust ning ütlen endale: “Kolm päeva veel, siis on kõik.” Need märgid on aga igaühe jaoks erinevad. Mõnikord kipuvad inimesed jätma päris palju märke tähelepanuta, panema justkui silmad kinni: “Tegelen sellega siis, kui see kiire mööda saab.” Aga kas saab?
Tee läbipõlemisse on kirju
Esmapilgul võib tunduda, et läbipõlemisse viib vaid ülesannete üleküllus ja kui see kontrolli all hoida, siis ongi kõik hästi. Reaalsus on palju mitmekesisem. Need stressorid, mis kuhjuda võivad, ei ole sugugi seotud vaid tööülesannetega ning need pole sugugi alati ka negatiivsed. Kui sul puudub oma aja ja ülesannete üle töö juures kontroll, sa ei saa täpselt aru, mida sult oodatakse, õhkkond ja suhtlemine töö juures on püsivalt ebaterve, sinu ja tööandja väärtused ei klapi, töö ei sobi sulle ja tunned end tööl või elus üldiselt isoleerituna – need on asjad, mis püsival ja korduval eksponeerimisel tee läbipõlemisele avavad.
Läbipõlemisele on avatumad ka need, kes ise põksuva südame ja põleva hingega tööd teevad. Öeldakse, et läbi põleda saab see, kes põledes elab. Sestap ohustab läbipõlemine sageli neid ambitsioonikaid inimesi, kel kõrge saavutusvajadus, sest nende hinnang oma vaimsele ja füüsilisele võimekusele ja jõuvarudele võib olla ebaadekvaatne. Ja siin ei pruugi ülalnimetatud negatiivsed aspektid sugugi rolli mängida.
Dave Evans ja Bill Burnett Stanfordist pakuvad välja kolme tüüpi ülekülluse, mille siinkohal põgusalt lahti võtan. Minu meelest on see ääretult hea viis mõistmaks, kust läbipõlemine alguse võib saada, ning õppimaks ka oma tegemistes neid märke nägema ja nendega tegutsema.
Hüdra – vaevalt saad ühe ülesandega ühelepoole kui, justkui nõiaväel, on kaks asemele kerkinud
Hüdra on see Vana-Kreeka mitme peaga koletis, kellel ühe maharaiutud pea asemele kaks juurde kasvas. See iseloomustab hästi, mis töö juures toimub. Vaevalt saad ühe ülesandega ühelepoole kui juba, justkui nõiaväel, kaks on asemele kerkinud. Sa raporteerid aina rohkematele inimestele. Sul on aina rohkem keerulisi andmebaase, kus infot kokku ajada. See eriti aegunud programm, mis peaks tööd lihtsustama, sööb iga viimsegi närvi iga päev. Ülesanded su laual ei ole sinu enda võetud, need lihtsalt kukuvad sinna ilma, et sul väga palju sõnaõigust oleks ja mitte kedagi pole, kes näeks, et sa selle kõigega toime ei tule. Sa oled oma ülesannete kuhja all üksinda ja võibolla on veel kirsiks tordil üks mikromanageeriv ülemus või kolleeg, kes hommikust õhtuni kuklasse hingab ja sulle järjekindlalt saamatust ette heidab. See olukord tundub väljapääsmatu ja sa lihtsalt rabeled ja rabeled ja lõppu ei näe.
Kasulikum on neid märke näha enne kui nad päris selliseks kompotiks muutuvad, nagu ma just kirjeldasin. Esimene kuklassehingamine, nädal nõmedat arvutiprogrammi, esimesed ei-tea-kust ilmuvad mitte-sinu ülesanded – kipume need andeks andma, eks? Aga võibolla ei peaks. Samas, kui oled seda juba teinud, aga tunned, et nina on veel vee peal, siis on aeg nüüd kontroll oma elu üle enda kätte tagasi võtta.
- Sunni end võtma aega ja kõik see jama kirja panema. Kõik stressorid, kõik laual olevad ülesanded ja tähtajad. Kategoriseeri nad ära – ülesanded, inimsuhted, tehnoloogia jne.
- Nüüd vaata sellele kõigele otsa ja ütle endale ausalt, milliseid neist asjadest pead sa tegema ja taluma, sest need on sinu/osakonna/ettevõtte eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalikud? Ja millised on esimesed, mis absoluutselt kaasa ei aita, kuid mille eemaldamine võiks anda hea efekti selleks, et eesmärgid saavutatud saaksid?
- Jäta ära või muuda neid ülesandeid. Kui saad, siis ise, kui vajad ülemuse abi, siis mine ülemuse jutule. Ütle, et sa mõistad, et ülemuse huvi on, et sina/osakond saavutaks a ja b ja c, kuid et sul on praegu sellele eesmärgile kaasaaitamise mõned mured, et kas ta saaks sind aidata. Ja siis paku talle välja, et vajad uut programmi, mis kiirendaks protsesse, või et sa kuu aega katsetaksid mitte igapäevaseid aruandeid esitada, vaid nt korra nädalas või kahe tagant.
Ja siis kuu aja pärast vaatate koos asjad üle. Kõigest tasub rääkida, sest kui üldse ei proovi, siis ei tule kohe kindlasti mingeid tulemusi. Ja kui ülemusel ettepaneku peale mikromanageerimine lõpetada (no mitte nende sõnadega, eks) kaas pealt lendab, siis on ilmselt paslik korra maha istuda ja mõelda, et kas sa tegelikult seda kõike oma ellu vajad, sest tööleidmine sel hetkel kui sa läbi põlenud oled, on kordades keerulisem, sest su enesehinnang on selleks hetkeks lihtsalt põrmu tambitud ja potentsiaalsed (ja professionaalsed) töölevõtjad näevad selle ju läbi.
Rõõm – kõigele “jah”, mitte millelegi “ei”, elan ju vaid korra
“Aah, see on nii äge idee, muidugi teeme ära!” Sul on käsi kogu aeg püsti, et kõiges kaasa lüüa. Inimesed on ägedad. Töökeskkond on lihtsalt ideaalne. Sa võiks kõiki neid asju 24/7 teha ilma puhkamata, kas pole? Kõigele “jah”, mitte millelegi “ei”, sest sa elad ju vaid korra ja, mõtle, kui sa ei saagi sellest osa?! Jube ju! YOLO ja FOMO hommikust õhtuni. On ju vaja ennast tõestada, midagi saavutada, midagi ära teha, mitte lihtsalt tühja elada.
Kurb sõnum, aga kui sa nii jätkad, siis lõpetad samas kohas, kus hüdraga võitleja, kui sa midagi enne ette ei võta. Ja tegevused on eelmisega sarnased, võibolla lihtsalt veidi kergemad, sest ägedaid ülesandeid ära anda on kordades lihtsam kui mitte nii ägedaid.
- Pane kõik oma ülesanded kirja.
- Uuri, kas pead neid kõiki korraga tegema või võibolla mingil moel saaksid näiteks mõne asja edasi lükata. Meil on sageli tunne, et kõike tuleb teha korraga, sest muidu… Sutsuke kainet mõistust ja asjade omavahel läbirääkimist tuleb siin kindlasti kasuks.
- Kui ikka peab kõike kohe ja praegu tegema, siis on mul sulle üks väljakutse, vali välja kõige ägedam projekt või ülesanne ja delegeeri see mõnele teisele toredale inimesele. “Hull oled?! Kuidas ma oma beebikese ära annan?!” Ei. Mina ei ole. Aga sina varsti oled, kui sa seda ei tee.
Kui sul on tunne, et kõike seda pead sa ise tegema ja sa ei saa midagi ära anda, siis tasub ilmselt veidi sügavuti uurida, mis seda põhjustab. On see usaldamatus teiste suhtes? Kust see alguse on saanud? Kas sellel tänases olukorras ka tegelikult alust on? Igatahes, proovi. Ja edaspidi harjuta ei-ütlemist ka. Võta päevake aega otsustamiseks, öö aitab alati mõtlemise kainemaks muuta, ning mõtle läbi, millele sa siis ei ütled, kui sellele uuele ägedale projektile jah ütled.
Hüper – kuidas lennukit lendamise ajal ehitada
Kõik on jätkuvalt rõõmus ja äge, aga pinget on 10x rohkem, sest tempo on kiirem, panused kõrgemad, inimesi ja ressursse vähe või üldse mitte. See on sageli startup-maailma ja väga vingete suurte projektide lugu, kus püütakse lennukit lennu ajal ehitada. See pole lihtne ülesanne. Aga kui siin lihtsalt sellesse kõigesse uppuda, siis ei ole pilt eelmistest kuidagi ilusam.
Mida teha, kui sa tead, et see ei lõpe homme ega ülehomme? Kui midagi eelmiste tüüpide ettepanekutest kasutada saab, on hea, aga siin on veel kaks hästi olulist asja lisaks. Need kaks aitavad teiste puhul ka, kui sul on siht silme ees särav ja sa tead, miks sa neid nõmedaid töötingimusi ja mikromanageerivat bossi talud.
- Räägi endale mõne lausega lugu sellest, kuidas see kõik on nii paganama äge, mida sa teed ja sa tahad selle sihini jõuda nii väga, et kannatad need hilised õhtutunnid ära selle ägeda väikese tiimiga, sest see on väike hind, mis maksta võrreldes sellega, mis ees ootab.
- Hoia oma lähedased kambas. Nad peavad teadma, mida teed, miks teed, kuidas see neid mõjutab ja nad peavad sellega nõus olema. Kui nad sinu unistusse usuvad, siis nad toetavad sind täiega ja aitavad sul selles möllus iseennast ka märgata. Tee nendega kokkulepped, et nad sind aeg-ajalt sellest välja tõmbaksid ja välja lülituda aitaksid. Kasvõi väga lühidalt.
- Puhka oma vaimu kasvõi 30min iga päev. Tee midagi, kus pead keskenduma ainult sellele, mida sa parasjagu füüsiliselt teed ja mõte ei saa rändama minna – õpi uusi tantse või mõnd uut spordiala. Tee midagi füüsilist. Ja mediteeri ka. Kui kolm aastat seda iga päev 10min päevas teed, siis muutub see edaspidi osaks sinust, nii et sa ei saa arugi kui end juba ära tasakaalustanud oled (kogemusest räägin).
Tee selgeks, kus sa praegu oled – kas veel ülekülluse või juba läbipõlemise lävepakul. Või kui pole veel ühelgi lävepakul, siis loe ikkagi juurde https://peaasi.ee/toostress-ja-labipolemine/ ja õpi end märkama. Teadlikkus ja enese märkamine on ennetamise võti, sest kui vesi (või misiganes muu) üle nina juba silmad katab, on sellesse teadlikkusse tulek palju keerulisem.
