Kes olen ja kuidas mõtlen
Mina olen Age Rosenberg, olen üle 20 aasta olnud muutuste sees – neid kogenud, eest vedanud ja tagant tõuganud, neid sügavuti analüüsinud, nende kohta tuhandeid lehekülgi artikleid ja raamatuid lugenud, erinevaid asju katsetanud ja nii mõndagi ka tuksi keeranud – piisavalt, et midagi kasulikku õppida.
Olen kaevunud muutuste hingeellu nii organisatsiooni kui üksikisiku tasandil. Vaatan sügavamale inimeste väljaöeldud kavatsustest – nendesse nähtamatutesse mustritesse, mis tööd organisatsioonis tegelikult kujundavad: rutiinid, harjumused, “meil on alati nii tehtud” loogika, mille osas enam küsimusi ei esitata.
Olen kujundanud sisekommunikatsiooni protsesse ja praktikaid aastast 2002 kui tööellu astusin (siis muidugi mitte veel teadlikult), uurinud ühe organisatsiooni struktuurimuutusi sügavamalt ja kirjutanud teadusartikleid, õpetanud üle 10 aasta ülikoolis, koolitanud ja coachinud inimesi sh juhte ausalt endasse vaatama, tõmmanud käima organisatsioone ja vedanud eest projekte. Mu töö tugineb mu enda akadeemilistele uuringutele, kuid kui otsid säravat 7-sammulist “tee-nii” mudelit, siis see pole see.
Mida ma usun?
Muutus ei kuku läbi mitte sellepärast, et inimesed on vastu – see kukub läbi sellepärast, et juhid ei näe, mis tegelikult toimub. Mis on millega seotud ja mis mõjutab mida. See on nendes nähtamatutes praktikates ja rutiinides, mille kohta keegi vanadest olijatest enam küsimusi ei esita.
See mõte, et inimene organisatsioonis kõike juhib, mida ta teeb, on praktikate vaates veidi üleolev. Selles vaates värbavad praktikad meid, mitte vastupidi, eriti just siis kui me ei küsi ega uudishimutse enne kui asi on ütlemata ebamugav. Praktikad muutuvad tegelikult tasahilju kogu aeg, me ei tee reeglina midagi täpselt samamoodi kui eelmisel korral, aga see lõtk on ainult mugavuse piires.
Usun, et muuta saab seda, millele suudad nime anda ja mida tegelikult näed. Praktikate sees on palju rohkem kui vaid protsess. Kui teistele osadele mitte tähelepanu pöörata, siis on võimalik oma muutuste sõnumitega pimedas tulistades ehk isegi pihta saada, kuid need nähtamatuks jäävad hoovad tirivad süsteemi ikkagi vanadesse roobastesse tagasi.
Ma ei jaga tööriistakomplekte.
Annan hoopis uue läätse, mida organisatsioonis toimuva vaatamiseks ja muutuse juhtimiseks kasutada. Koos võtame organisatsioonis toimuva praktikate kaupa lahti. Ja kui vaatamise viis saab verre, siis seome sellega tööriistad, mida tegelikult ilmselt juba tunned.
Kui tahad päriselt teistmoodi vaadata, siis näed asju, mida sa pole osanud vaadata või omavahel siduda. Mõnda neist ei tahaks nii vaadata, sest ebamugav on. See ongi asja mõte.
Kui oled avatud ja valmis küsima igasuguseid uudishimulikke, lihtsaid, rumalana tunduvaid või hoopis väga nutikaid küsimusi selle kohta, mis toimub ja mis tegelikult muutuma peab – sinus ja sinu meeskonnas – siis seal kohtumegi.
Kellele see on ja kellele ei ole?
See on juhtidele ja juhtide meeskondadele, kes mõistavad, et miski ei toimi ja on piisavalt julged ja uudishimulikud, et uurida sügavamalt, miks.
See pole juhtidele, kes tahavad kiireid vastuseid ilma ausa peeglita.
See pole meeskondadele, kes ei taha ebamugavusi või pelgavad lahti võtta seda, mis tuttav.
See pole organisatsioonidele, kes tahavad lihtsalt motivatsioonikõnet või linnukest “töötuba tehtud”.