Olin nädala eest viis päeva Eestimaa kaunil äärel iseendaga, eemal kõigist kontaktidest välismaailmaga ja tavapärastest keskkondadest. See oli imeline taaskohtumine, kus alustuseks mõistsin, et keset kiiret aega kulub enda seiskamiseks tervelt 24 tundi. Alles siis sain rahumeeli rohuliblel ronivat ämblikku ja murul askeldavaid linavästrikupõnne vaadelda, ilma et peas oleks tiksunud soov tegutseda või millegi üle juurelda. Nüüd tahan seda hoida. 

Neile 24 tunnile järgnenud neli päeva möödusidki kulgedes. Tunnetades looduserütme, kuulates linnulaulu, putukasuminat ja tuult puulatvades. Vaadates seda, kuis looduses justkui kõik paigal seisab, ja samal ajal teades, et tegelikult kõik kasvab ja areneb. Kui paari nädala pärast tagasi tulla, on kõik juba teisiti. Nii on inimesega ka. Kella vaatasin hommikul ja õhtul, et umbes aru saada, mis rütmis ma toimin, lõpuks sain päikese järgi selgeks. Päevikusse kirjutasin paarkümmend lehte juurde, lasksin lahti kõigist rollidest ja siltidest, olin kontaktis iseendaga ja sellega, mida see kõik mulle andnud on. Tulin ära mõtetega, mis mu edasist kulgemist tunduvad tänase seisuga kõige paremini toetavat.

Ühe asjana lubasin endale, et hoian seda rahuliku kulgemise ja tunnetamise rütmi. See tähendab muuhulgas, et ka blogipostitusi ei tule enam kui Vändrast saelaudu igal nädalal, vaid siis, kui tunnen, et on midagi jagada, millest maailmale kasu võiks olla. Ja see tähendab ka, et ütlen endale aeg-ajalt “Üks asi korraga, Age.” Sain juba äratulekupäeval seda endale öelda, kui vaikselt asju kokku pakkides otsustasin sokid ära pesta ja võrkkiigele kuivama viia, kuid siis mõtlesin ühtlasi sinna suunda minnes ka kompostikasti jaoks köögist kraami kaasa võtta. Et see kõik käe peale balansseerida, pidin pisut pingutama. Ja täpselt selle pingutuse hetkel turgatas endale kirjapandu: “Üks asi korraga, Age. Sul ei ole kuhugi kiiret.” Panin kompostikraami rahulikult köögikapile ja viisin esmalt sokid ära. Nautides päikest ja linnulaulu.

Lubasin seda ka, et ma teen selliseid retriite endale veel. Usun, et peatused kuluvad ära meile kõigile. Et olla natuke aega päris iseendaga. Ilma kontaktide, (sotsiaal)meedia ja isegi raamatuteta, ilma et me oleksime üldse oma tavapärases keskkonnas, ilma et miski võtaks tähelepanu ära iseendalt. Ainult tervislik toit, vesi, värske õhk, päevik ja Sina. Ja siis see maailm peatubki.

Ära tulin, kaks spordikotti õlal, jalgsi, 4,5km, iga mõnesaja meetri tagant peatudes ja hingates. Täpselt mõnus tempo selleks, et aeglaselt oma iseolemisest pärismaailma naasta. Väike külavahebuss tõi imeilusatest paikadest läbi sõites ja igalpool peatudes mind Võrru, kus sain bussijaama kõrval päikese käes tunnikese lihtsalt olla. Ikka tunnetades. Päris mõnus on see tunne, kui ootad põnevusega, et saab lihtsalt olla ja pilvi vaadata. Ja siis Tartusse. Pisut pelgasin müra ja liiklust, et äkki imeb mu kohe endasse, aga praegu, nädal hiljem, tunnen, et kulgen edasi. Tegutsen mõnusas rütmis. Kuum päike meie lõunamaisel terrassil soodustab rahulikku liikumist ja aeglast olemist.

Mõnusat aeglast olemist. Hoia end ja sidet iseendaga.

Tags:

Comments are closed