Palju on räägitud pandeemiaga seoses sellest, kuidas on muutunud töö iseloom ning kasvanud paindlikkus, sest suurem hulk tööandjaid lubab ja usaldab oma töötajaid kodukontoritesse. Selle muutusega seoses on teisenenud ka nende inimeste töötamise viisid töötundidest kuni paljude muude aspektideni. Kuidas aga on tööelu muutunud nende jaoks, kes ka enne vabakutselisena, ettevõtjana või paindliku tööandja juures töötanuna kodukontoris töötasid? Võtan siin postituses lühidalt jutuks selle koormuse, mille kodukontor meie ajule tegelikult ka ilma karantiinita paneb, kuid mis karantiinioludes veelgi süvenevad. Muutus töölkäivate inimeste jaoks on seeläbi veel suurem. 

Aga alustame algusest. Pealtnäha tundub muutus kodukontorist kodukontorisse ju marginaalne, kuid kui sellesse veidi süüvida, märkab ka kõrvaltvaataja, et asjad on sootuks teisiti. Enne saatsid sa hommikul pere ära kooli ja tööle ning jäid ise vaikses koduses ruumis toimetama. Idüll. Ise otsustasid, mida ja millal sõid ning kuidas oma tööpäeva kujundasid. No vähemalt sinnani, kuni lapsed koolist naasesid. Kui päris aus olla, siis nii idülliline see paljudel juhtudel siiski ei ole. See sõltub palju inimesest ja mulle tundub, et ka soost, et kas inimene lülitab end kodus olles koduste tööde tegemisest välja või mitte. 

Kodukontori üks raskuspunkte ongi needsamad nähtamatud ülesanded, mis meid päev läbi pommitavad. Töö juures ei ole ju tunnet, et peaks naabri laual paberid ritta seadma, koridori peal prügikasti tühjendama või köögis kellegi teise nõud ära pesema kui neid köögist möödudes kraanikausis märkad. Igaüks vastutab ise, eks. Aga kodus? Kodus on ju kõik sinu vastutus, kas pole? Ja kõik see kraam muudkui vaikselt räägib sinuga, nagu The Minimal Mom ütleb. Iga mitte oma kohal olev ese, must taldrik või tass, tolmurull seina ääres, pesemata särk pesukorvis ja poriplekk esiku põrandal räägib sinuga ja annab sulle vaikselt ülesande. Ja niimoodi toimetad sa kodukontoris püsivalt palju rohkemate ülesannete surve all, kui sulle ehk endale tundub. Fookuse hoidmine on nende kõnekate esemete tõttu oluliselt keerukam. See on ka põhjus, miks ma väga palju viimasel ajal hotellides oma doktoritööle keskendumas käin. Seal ei räägi toas minuga praktiliselt mitte miski. 

No olgu, esemed räägivad ja lisavad ülesandeid. Mis aga juhtus, kui kodukontorisse lisandusid “kaastöötajad”? Mõistate juba, kuhu ma tüürin, eks. “Emmeee/Isssiii! Ma ei saa Meeti sisseee!!!” Ei-ei-ei, juba sa said ju need esemed vaiki ja tegid endaga kokkuleppe, et pesumasina paned käima pärastlõunal ja peale hommikust lauakoristust sa köögis ei toimeta, kuidas nüüd see ülesanne juurde lisandus? Ehk et kui klassikalises ideaalses kontoris pöörduvad kaastöötajad su poole siis, kui nad vajavad su ekspertiisi või teil on omavahel kohtumine kokku lepitud, siis nende uute kaastöötajate jaoks oled sina äkki kõige suurem ekspert nii Meeti probleemide lahendamisel kui jäätisepulkadest lennuki valmistamisel pulkade paigal hoidmises kuniks kaastöötaja need rahakummidega omavahel kindlalt kokku seob. Ja seda sõltumata sellest, kas sina selleks valmis oled. Selle foto lennukist hommikuses päikesevalguses pead ka sina õpetaja jaoks ära tegema, sest telefonid on ju koolipäeva sees lukus! Olgu, väiksed kaastöötajad on teinekord siiski päris armsad ja kui nad on oma ärritusest Opiqu puuduliku koostöövalmiduse osas üle saanud, siis naeratad ja kallistad ja oled selle kontakti eest tänulik. Õpetab iga selline hetk ju sindki parem inimene olema. Aga. See ei ole ainuke roll, mis lisaks oma põhitööle ja, noh, sellele kodukorrastaja rollile, mis kodukontoris töötajat ikka vähem või rohkem saadab, juurde tuleb. Mõtle nüüd, et abikaasa tuleb ka keset päeva suvalistel hetkedel ja teeb sulle teed või kohvi ning kingib suudluse või tahab jagada oma tööalast saavutust, mida ta muidu jagaks oma kolleegidega. Jälle nagu marumeeldiv, eksju, aga taaskord üks roll juures, mida üksinda kodukontoris töötades sul tegelikult päeva sees ikkagi ei ole. Ehk et algne kodukontor tähendas, et sul oli võimalus oma rolle ja ülesandeid valida, tänane kodukontor aga tähendab, et kõik rollid peavad kogu päeva jooksul kättesaadavad olema. 

Seega on sul püsivalt laual varasemast suuremas mahus nähtamatuid ülesandeid, sest päeva jooksul toodavad kaastöötajad neid ülesandeid juurde. Varem ju nii ei olnud, et mustad nõud ise kraanikausi kõrvale või matemaatikaõpikud või sokid põrandale tekiksid. Ja lisaks on koormus vaimule suurem ka seepärast, et sa pead päev läbi žongleerima palju rohkemate rollidega tööpäeva sees kui varem. Pole võimalik, et selle tagajärjel süvenemine produktiivsus ei kannata. 

Mida siis teha? Panen siia hästi lühikeste punktidena nimekirja, mida saad ise edasi arendada ja enda jaoks parimad välja valida. 

  • Käi päeva jooksul korra-paar üksinda kasvõi ainult 20min jalutuskäikudel
  • Leia meditatsiooniäpp (minu soovitus on HeadSpace), mis toetab sind 10min pauside võtmisel. Juba vaid 10min enda mõtteralli jälgimist ja rahustamist igal hommikul annab päevaks rohkem tasakaalu, sest peatselt õpid seda pausi võtma ka siis, kui asjad hakkavad üle pea kuhjuma. 
  • Palu võimalusel perel kasvõi 3-4 tunniks nädalavahetusel kuhugi matkama minna või las lähevad autopesulasse. Naudi oma kodu lihtsalt iseendana. 
  • Võimalusel tee mõnepäevaseid hotellis üksinda töötamise retriite või uuri, kas saad endale soodsalt kontori või laua rentida. Tallinnas ja Lõuna-Eestis leiab coworking pindasid päris mitmeid. Võid ju ka lihtsalt üheks päevaks nädalas #Kuplandi toa rentida. 
  • Lühikeses perspektiivis on seda raskem teostada, aga võta endale pikas perspektiivis eesmärgiks vähendada kodus oluliselt esemete hulka. Marie Kondo KonMari meetod on kindlasti abiks, aga samas ka väga mahukas ettevõtmine. Siht on aga õilis – mida vähem asju on su kodus, seda vähem asju sulle nähtamatuid ülesandeid ka saadab. 
  • Tehke koduste kaastöötajatega kokkulepped, milliste küsimustega ja millal kelle poole pöörduda või et päeva sees ei ole mingit musutamist 😀 Ehk mõelge koos läbi, mis aitaks seda rollikoormust päeva sees vähendada. 
  • Jätka ideede genereerimisega lähtuvalt sellest, mis sind toetaks. 

Igatahes on siin ja praegu suurepärane aeg küsida endalt Chris Sacca küsimus, et kui vaatad täna enda laual olevaid väljakutseid, siis millised neist oled sa endale ise teadlikult ja tahtlikult võtnud ning milliseid tegevusi teed sa kellelegi teisele meele järele olemiseks? Väike valgustav inventuur ei tee paha, pigem hoopis motiveerib enda positsiooni paremini läbi rääkima. 

Tags:

No responses yet

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga