“Trillion Dollar Coach. The Leadership Handbook of Silicon Valley’s Bill Campbell” by Eric Schmidt, Jonathan Rosenberg & Alan Eagle (2019)

“Everyone Needs a Coach,” ütleb üks raamatu autoritest, Google’i CEO, Eric Schmidt hästi lühidalt ja konkreetselt EBSi ühel postril. Bill Campbell, kellest raamat räägib, oli mees, kes jalgpallitreenerist müügimeheks sai ja seejärel Ameerika suuri juhte nende kasvamises ja arengus toetas. Raamat sündis pärast Campbelli surma suure hulga temaga kokkupuutunud inimeste vestlustest.

Igaüks võtab raamatutest endaga kaasa selle, mis just temaga haagib. Minuga haakis kõige rohkem Campbelli olemus ja olek ning julgus olla tema ise. Seda isegi siis, kui ühiskond võiks oma normide ja tavadega suruda inimest olema keegi teine, sest positsioon ometi ju ei luba. See andis justkui kindlustunde, et minagi võin jätkuvalt olla see, kes olen, kõigiga. Ma ei pea äriringkondades liikudes muutuma kellekski teiseks – meheks kui olen naine, jahedaks kui muidu armastan naeratada või distantsi hoidvaks kui muidu armastan inimesi puudutada (jaa-jaa, koroona siin rikub mõneks ajaks mu olemust, aga saan hakkama). See on tõenäoliselt minu kõige olulisem kaasavõtt.

Bill ise oli äärmiselt hooliv ja sõbralik ning suutis ka kõige tõsisemad ärilõunad muuta “lastelauaks”, kus oli kõigil lõbus ja mõnus olla. Samal ajal võis ta olla väga otsekohene ja päris korralikult inimese ka läbi sõimata. Kuid nagu autorid kirjutavad, tundsid inimesed selles siiski ära tema armastuse ja hoolivuse – ta ei lahminud kunagi niisama, ikka vaid selleks, et inimesel parem oleks. Ja tema tüdrukute jalkavõistkonna liikmed panid kokku ropendamise fondi, et selle abil oma staadionile remont tellida, sest treener Campbell ei hoidnud ka vängete sõnade pealt kokku. Ta ei hoidnud end tagasi ka koosolekutel oma imestust või rõõmu väljendamast, kui lahedaid ideid lauale käidi, ja seeläbi tunnustamast ja julgustamast ideede väljakäijaid. See tekitas kogu juhatuse jaoks sageli positiivse fooni.

Raamat ei keskendu muidugi ainult sellele, vaid ka väga konkreetsetele põhimõtetele, mida Bill Campbell oma tegevuses järgis ja mida kõik need, kellega autorid vestlesid, ka suhtlusest temaga välja tõid. Raamatu pealkirjad ning peatükkide lõpus olevad väiksed kokkuvõtted juba ise on kiirsirvimisel väärt mõtteergutajad. Nii et kui kauemaks kui 20min raamatut enda kätte ei saa, siis sirvi läbi ja võta endaga. Samas, ka alljärgnev minikokkuvõte annab peamise kätte 😉

  • Su ametinimetus teeb sinust juhi. Sinu inimesed teevad sinust liidri. Ja inimesteni tuleb ise astuda.
  • Et inimestest hoolida tuleb inimestest hoolida. Lihtne. Kuidas läheb? Kuidas läheb su pereliikmetel? Bill ehitas kogukondi enda ümber.
  • Inimese muudavad coachitavaks ausus ja alandlikkus, soov edasi pürgida ja kõvasti tööd teha ning püsiv avatus midagi uut õppida. Selliseid inimesi tasub enda ümber koguda. Juhina on coachi-oskused täna vältimatud – oskus kuulata ilma vastuseid ette mõtlemata, oskus juhendada inimesi lahenduseni, mis on nende jaoks parimad, usk inimestesse (usu rohkem kui nad ise endasse usuvad) ja oskus anda inimestele vabadus jääda üleni iseendaks ka tööl.
  • Kõigepealt tööta meeskonnaga, siis probleemiga. Ehk esimene küsimus on see, et kas inimesed, kes teemaga tegelevad on õiged. Kui jah, siis tasub kõigepealt võtta ette kõige suurem probleem. Mõnikord on see miski, millest rääkimist kõik proovivad vältida – elevant on toas, aga keegi ei näe. Campbelli puhul võis elevant toas olla, aga see polnud kuskil nurgas peidus, sest Campbell lihtsalt ei lubanud seda.

Selline väike (peaaegu 200lk), kerge hea-tuju lugemine, mis aitab mõned väärtused endaski veelkord üle mõelda. Bill Campbelli olemusega saab läbi raamatu ka hästi kontakti ning sisse jääb tunne, nagu oleks temaga päris isegi kokku puutunud.

Categories:

Tags:

Comments are closed